Õigusteadlane: Tartu rahuleping kehtib praegugi

Rein Müllerson Foto: Liis Treimann

Tunnustatud rahvusvahelise õiguse spetsialist, akadeemia Nord rektor Rein Müllerson (65) leiab, et ka Venemaa võiks tunnustada Tartu rahu kehtivust.

Kas Tartu rahuleping on vaid ajalooline dokument või kehtib see ka praegu?

Ei ole mingit kahtlust, et Tartu rahu on oluline ajalooliselt ja niisugusena jääb selle tähendus püsima. Küsimusele, kas Tartu rahuleping on kehtiv, ühest ja kindlat vastust ei ole ning selle üle on käinud vaidlused. Minu arvates on see kehtiv, kuna sellised rahulepingud ei lõpe. Neil pole isegi denonssatsioonisätteid sees.

Selles pole midagi uut, miks Venemaa või omal ajal NSV Liit tõlgendasid Tartu rahu mittekehtivaks. Nende meelest toimus Eesti vabatahtlik astumine Nõukogude Liitu, aga Tartu rahu võib-olla tähtsaimaks punktiks oligi Eesti suveräänsuse ja iseseisvuse tunnustamine.

Mina olen aga kindel, et Eesti saamine Nõukogude Liidu vabariigiks ei olnud vabatahtlik. Otsest sõjalist jõudu küll ei kasutatud, kuid oli surve. See toimus umbes sarnaselt, nagu 1938. aastal Mün­chenis ähvardati jõu kasutamisega Tšehhoslovakkiat ning president Beneš oli sunnitud alla kirjutama.

Stalin võib-olla tegi seda Eestiga veidi kavalamalt, järk-järgult. Ehk võib neile, kes ei tunne ajalugu, tõesti ka jääda mulje, et see oli vabatahtlik. Kuid ma ei tea ajaloost pea ühtegi näidet, kus mõni riik oleks oma iseseisvuse ja suveräänsuse vabatahtlikult loovutanud.

Kuna me ei saa rääkida mingist vabatahtlikust ühinemisest, siis Tartu rahuleping ei lõpetanud oma kehtivust 1940. aastal. Seepärast on see veel jõus.

Kui suur tähendus on Tartu rahul praegu?

Seda on kindlasti kasutatud poliitilistel kaalutlustel ja võib-olla isegi ka kuritarvitatud. Minu arvates see preambul, mis kirjutati Venemaaga piirilepingu ratifitseerimise seadusse, ei olnud vajalik. Samal ajal Venemaa jällegi käitus väiklaselt. Suure riigina oleks ta võinud jätta tähelepanuta, kui väiksem riik on selles küsimuses ülitundlik. Minu arvates ei kasutanud kumbki pool 2005. aasta piirilepingu puhul Tartu rahu täielikult õigesti ära.

Tartu rahus muidugi on 1920. aasta piir oluline säte. Eestis on siiski vähesed nõudnud selle piiri taastamist, ning mitte valitsus ja riigikogu. See tähendab, et kui piirileping jõustub, siis see piirisäte kehtib edasi niisugusel kujul.

On öeldud, et Tartu rahu on Eesti Vabariigi sünnitunnistus. Kui Venemaa ei pea kehtivaks sellist Eesti riikluse alustala, peaks ju olema neilegi arusaadav, et see tekitab meis halva enesetunde?

Oleks muidugi palju parem, kui Venemaa seda tunnistaks. Praegu ei tunnista Vene riik ega ka paljud sealsed teadlased meie arusaama, võimalik, et aja jooksul see muutub. Me peame oma positsiooni hoidma ja selgitama.

Rahvusvahelises õiguses on tihti nii, et kuigi pooled säilitavad oma seisukohad, leitakse ikkagi kompromissid. Riigid võivad jääda kindlaks oma arvamustele, kuid lahendada praktilised küsimused.

Teil endal oli osa selles, et Venemaa president Jeltsin tunnustas 1991. aastal Eesti iseseisvust. Kas neis aruteludes Tartu rahu teema ka kerkis?

Oli kokkusattumus, et mina kirjutasin Eesti välisministri asetäitjana Jeltsinile dekreedi teksti. Juriste seal ei olnud ja vist [Vene välisminister Andrei] Kozõrev ütles, las Müllerson kirjutab, kuna veel pool aastat varem kirjutas ta ju meie jaoks neid tekste.

Jah, veidi seda küll arutati, aga dekreedis endas neid küsimusi ei mainitud. Jeltsini üks eesmärke oli Nõukogude Liidust ja Gorbatšovist lahti saada. Meil oli aga vaja praktiliselt saada Jeltsini tunnustust, et siis teiste riikide ja Gorbatšovi tunnustus saada. Formuleeringud ei olnud nii tähtsad.

Järjepidevuse teema kerkis aga tõsiselt mõni nädal hiljem, kui küsimus oli Nõukogude Liidu poolses Eesti tunnustamises. Et kas me loome või taastame diplomaatilised suhted?

Sellest me üle ei saanudki, aga suhteid oli vaja ja leidsime selle kohta neutraalse formuleeringu, mis ütles, et diplomaatilised suhted on, jättes täpsustamata, kas need on loodud või taastatud.