Möödunud poliitika-aasta sõnavara üks hitte oli «poliitbroiler». See termin ei ole uus, vaid pärineb vanalt healt Inglismaalt, kus sellega tähistatakse aadlivõsukesi, kellele nende päritolu tagab koha poliitilises eliidis.
Tellijale
Tarvo Sarmet: parteibroilerid versus poliitikauuendajad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti oludes on ehk samalaadne juhtum Indrek Tarand, kes papa tuules on koolilõpust alates olnud kõrgetel riiklikel ametipostidel. Kummalisel kombel on ta just ise selle termini sage kasutaja ja avalikkuses propageerija. Ja pinnas on olnud viljakas. Aasta jooksul on valvekommentaatorid kasutanud poliitbroileri mõistet, pannes selle mütsi alla kõik noored poliitikud ning süüdistades broilereid kõigis hädades alates riigikogu laisast tööst kuni riikliku visioonipuuduseni välja.