/nginx/o/2010/01/11/295024t1h0959.jpg)
Tartu Ülikooli dotsendi kinnitusel on elavhõbedaühendit lisatud vaid kahesse Eestis kasutusel olevasse vaktsiini ning neis olev kogus pole organismile ohtlik, sest keha väljutab selle väga lühikese aja jooksul.
Teadlane: vaid üksikutes vaktsiinides on elavhõbedat
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tartu Ülikooli peremeditsiini õppetooli dotsent Marje Oona sõnas, et säilitusainena on väikeses koguses etüülelavhõbedaühendit vaid kahes kõigist Eestis praegu kasutusolevatest vaktsiinidest.
«Ühendit on kahest kasutuselolevast pandeemilise gripi vaktsiinist ühes - 2,5 mikrogrammi Pandemrixis. Celvapani-nimelises uue gripi vaktsiinis üldse etüülelavhõbedat ei ole,» kinnitas Oona.
Mitte üheski riikliku immuniseerimiskava alusel lastele tehtavas vaktsiinis elavhõbedaühendeid ei ole.
«Kõigist ülejäänud Eestis praegu kasutusel olevatest vaktsiinidest on etüülelavhõbedaühendit vaid ühes täiskasvanutele mõeldud difteeria-teetanuse vaktsiinis Imovax dT Adult, kui see on mitmeannuselise viaalina,» rääkis ta, lisades, et ka seal on ühendit väga väike kogus, 25 mikrogrammi ehk miljondikku grammi.
«Sellisel etüülelavhõbedakogusel mingeid toksilisi toimeid täheldatud ei ole,» kinnitas Oona.
Oona selgitas, et etüülelavhõbe on keemiline ühend, mille poolväärtusaeg pole pikk, mis tähendab, et igas vanuses inimeste organismist viiakse see välja vähem kui nädalaga ning see ei kuhju.
Kalas teine ühend
Tavaliselt vaktsiinide elavhõbedakogustest rääkides võrdluseks toodavas tuunikalas on aga teine ühend - metüülelavhõbe. «Tuunikalas - ja igas muuski toidus ja joogis - on veidi metüülelavhõbedat, mille väljutamise aeg on oluliselt pikem, 40-50 päeva ning mis on ka etüülelavhõbedaga võrreldes toksilisem,» selgitas dotsent.
Metüülelavhõbedat on eri toitudes ja jookides erinevates kontsentratsioonides ja kalades on seda suhteliselt rohkem. «Näiteks rinnapiimas on metüülelavhõbedat maailma eri piirkondades läbi viidud uuringute andmetel keskeltläbi 0,5 kuni 3 mikrogrammi liitris, tuunikalas keskeltläbi 12 mikrogrammi saja grammi kohta.»
«Kuid igapäevaselt mõne mikrogrammiliste koguste kaupa organismi sattuval metüülelavhõbedalgi toksilist toimet ei ole, sest ka see ühend väljutatakse sapi ja väljaheitega ning nendes annustes ta ei kumuleeru,» rahustas Oona.