Miks tahavad inimesed Eestist ära?

Foto: Eero Barndõk

Statistika kuulutab halastamatult: Eesti rändesaldo on negatiivne. Ehk siis siit lahkub rohkem inimesi, kui saabub. Isegi keskealiste ja vanemate inimeste seas leidub üha rohkem neid, kes siit «põgenevad».

Läinud nädalal kuulutas meedias oma Inglismaa-ihalust nooruke lauljatar Iiris Vesik, kes sarnaselt paljude omaealistega usub, et võimalused välismaal läbi lüüa on täiesti arvestatavad.

«Tahaksin näha teisi kohti ka peale Eesti,» selgitab Vesik lihtsalt ja selgelt. «Ja ega ma ainult Inglismaale minna taha, ma tahan igale poole minna ja kunagi ikka tagasi tulla ka. Kui ei läheks, jääks süda kripeldama.»

Vesik pole selles mõttes erand – arvud statistikaameti kodulehel kinnitavad, et just kuni 29-aastased naised on need, kes Maarjamaa tolmu esmajärjekorras jalgelt pühivad. Õppima või tööle, ja kui veab, minnakse välismaalasele mehele ja jäädaksegi sinna. Või tullakse koos soetatud perekonnaga kodumaale tagasi.

Noortele, teadagi, on kõik teed valla. Aga kui sa pole enam noor?

Põgenevad kliima eest

Laulja Üllar Jörberg on koos abikaasa Estriga juba ammu seda meelt, et minema peab, ja kui, siis jäädavalt. Millal, sõltub vaid sellest, kui kiiresti nad oma Tartus asuva krundi ja kaks autot – Hummeri ja Mercedese – müüdud saavad.

«Kõik on müügis,» kinnitavad Üllar ja Ester, kes pole veel kellelegi öelnud, kuhu täpselt nad minna kavatsevad. Koht on igatahes juba valitud ning Ester annab vihje: seal pole kunagi liiga kuum ega külm, temperatuur kõikuvat  17 ja 30 soojakraadi vahel ning põlisrahvas «pole teiseusuline».

Tõsi, sihtkoht on aja jooksul muutunud. «Muidugi on kahju Eestist ära minna,» kinnitab Ester, «aga vaadake, meie elu hakkab juba lõpule jõudma, eks see ole juba viimane veerand, meil pole kümme ega 20 aastat aega oodata.

Tahame olla seal, kus on mõnus kliima. Inimesel on ju ainult üks elu.» Esialgu kavatseb paar võõral maal elamispinda üürida ja alles siis otsustada, kui kauaks valitud paika jääb. «Üürides on ju alati võimalus minna mujale,» selgitab Ester, «maakera on igal pool üks ja sama!»

Julgust annab paarile ka tõik, et Estri vanem poeg elab Ameerikas juba ligi 20 aastat, ning on rahul. «Ta ei kavatse igatahes siia enam kunagi tagasi tulla. Mitte mingil juhul. Tal seal Colorados mitu maja, hobused ja koerad, ümberringi ilusad mäed,» jutustab Ester.

Väärilise palga nimel

Aastal 2004 otsustas psühhiaater Veronika Elmet Soome tööle asuda. «Residentuur sai läbi ja mulle ei pakutud väärilise palgaga töökohta Eestis,» kõlab tema põhjendus. Tunnustatud spetsialistina ei pidanud Elmet töökohta otsima hakkamagi – pakkumine Tammisaari minekuks tuli justkui iseenesest. Ja kuigi soome keeles eneseväljendamisega oli algul raskusi, sai ta tööga edukalt hakkama.

Kõige tähtsam on aga, et arst on praeguse eluga rahul, kuigi iga nädala lõpuks Tallinna sõitmine nõuab omamoodi pingutust. Ta usub, et teeniks samasuguse palga ka Eestis erapraksises, kuid selle nimel tuleks praeguse seitsme ja poole asemel kaksteist tundi päevas tööd rügada.

Elmet on veendunud, et elu lõpuni ta teispoole Soome lahte noorukite psühhiaatria polikliinikusse töötama ei jää ja et kunagi saabub päev, mil ta alatiseks kodumaale naaseb. Küsimus on vaid, millal. «Tööd ei ole kuskil vähe, ei Eestis ega Soomes,» kinnitab Elmet. «Kuniks aga Eestis on süsteem omadega ummikus ja spetsialiste ei väärtustata nende tõelise väärtusskaala kohaselt, tuleb kahjuks nentida, et ka Soomes on nõudlust, ja piisavalt.»

Miks inimesed siia tulla ei taha?

Mõne aasta eest Šveitsi kolinud investeerimispankur Rain Lõhmus ei näe välismaale siirdumises samuti midagi taunimisväärset: «Minu seisukoht ei pretendeeri tõele, aga olen arvamusel, et inimene peaks ennast eri  keskkondades proovile panema.

Kui mäletan õigesti, siis paljudel Eesti kunstnikel ja luuletajatel oli juba sada aastat tagasi kombeks vahepeal mujal olla,» arutleb ta. Kuid enne vastamist küsimusele, kas ta kunagi alaliselt Eestisse naasta kavatseb, peab mees väikese pausi. Ja ütleb siis: «Ausalt öeldes pole nii strateegilisi otsuseid teinud. Võimalik, et mitte.»

Et eestlased aina kodumaalt lahkuvad ja et tema ise kah sellesse panustab, ajab Lõhmust hoopis muhelema. «Ei, süümepiinu ma otseselt küll kindlasti ei tunne,» kostab ta, «ja kui rändesaldo on negatiivne, siis tekib ju iseenesest hea küsimus, et miks siis teised inimesed siia tulla ei taha.»

Ning ei Üllar ega Ester tunneta mingit süümepiina, et nende lahkumisel Eestisse veelgi vähem eestlasi jääb: «Meist ei ole nagunii enam kasu, oleme oma panuse andnud, meil mõlemal on lapsed ja lapselapsed. Ja kui elu oleks Eestis normaalne, siis ei peakski meie vanuses enam tööd otsima. Kui, siis töötaks lõbu pärast, mitte et raha saada. Aga ainult pensionist elades – ega see nüüd küll miski elu ole, puhas sendilugemine. Nii et paraku peame oma praegusest elust loobuma, oma kodust lahkuma, aga vastu saame teise elu ja...»

... siis polegi sellest nii väga kahju, lõpetame lause ise.

Täpset ülevaadet pole

Rahvastikuteadlane Luule Sakkeus negatiivse rändesaldo pärast ei muretse. «Nominaalselt minnakse, jah, rohkem välja, aga see on normaalne, nii peabki olema. Ühel hetkel tuleb rohkem sisse, teisel läheb välja,» võtab ta toimuvat stoilise rahuga. «Tänapäeva maailmas peavadki inimesed liikuma, kui nad ei liiguks, poleks see tänapäeva maailm. Eesti pole väljarändemaa, aga rände liikumine on intensiivne.» Sakkeus meenutab, et suurim väljaränne Eestist oli aastal 1870, ja rõhutab, et rahvastiku ajaloos on suur väljarände potentsiaal siis, kui sündimus ja suremus hakkab vähenema, tekib tööealise elanikkonna suur ülekaal ning elatusallikaid tuleb mujalt otsida.

Et naisi on minejate seas rohkem, on Sakkeuse jutu järgi samuti loomulik – neid, eriti üle 35-aastaste seas, on lihtsalt meestest rohkem. Peamiselt ajab tänapäeva naisi rändama õppimine või projektipõhine töötamine, alles siis tuleb kõne alla pereränne. Mis ei pruugi olla just abiellumisega seotud. «Arvestades tänapäeva pereelu mudelit, ei pruugi see tegelikult abielu olla, pigem kooselu, ja neid on inimesel eluea jooksul keskmiselt kolm või neli. Iga kooseluga võib muutuda ka elukoht,» sõnab Sakkeus. Kui paljud on aga läinud ja jäänud, seda on väga raske hinnata.

Eesti puhul peab rahvastikuteadlane pigem probleemiks seda, et tulijate ja lahkujate üle ei peeta täpset arvestust. «Meil pole ju Euroopa Liiduga piiri ja kui Euroopa Liidu elanik siia just kinnisvara ei soeta ja toetust ei vaja, siis teda justkui polegi. Nii et ega me tegelikult tea, kui palju meil siin teiste maade inimesi on.»

Murekiri

Unistan Eestist ära sõita ja kui hästi läheks siis mujale elama jäädagi… Ei tea tõsi küll kuhu riiki sõita. Aga Eesti kliima ei meeldi mulle ja samuti kurjavõitu inimesed. Oleks soov kevadel kuskile maanduda, mul 2 väikest last – üks 2 aastane, teine 5 aastane, suuremad 13 aastane ja täisealine. Suuremad lapsed valdavad hästi inglise keelt, mina ei oska, lepin ka kehvema tööga ja loodan, et kohapeal olles saan minimaalselt keele omandatud.

Ootan soovitusi eelkõige lastega peredelt – kuhu võiks oma kodu rajada, samuti infot tasuta inglise keelsete koolide ning lasteaedade kohta. Kui palju kulub tagasioidlikult elades raha toidule, transpordile ja üürile? Ravikindlustus, viisad jm oluline. Omal ei ela kahjuks ühtegi tuttavat välismaal.

Ehk on keegi kuskil kes on nõus algul juhendama ja elamist ning töökohta aitama leida. KUULUTUS EI AEGU.

jätan oma meili

[e-mail]

Allikas: trip.ee, kirjaviis muutmata