Harivalt meelelahutuslik metaestraad kurja ahvi ja Tuglasega

Tuglas (Raimo Pass) kuulab, mida Õhtujuhil (Jaak Prints) on talle öelda. Foto: AFP / Scanpix

Viimaste aastate näideldused meie kujutava kunsti, teatri ja kirjanduse suurkujudest on saanud valdavalt suurepärase vastuvõtu ja seda ka põhjendatult. Vaatamata sellele, et juba võiks (nendel) nimedel ja elu(lugu)del ratsutamises väikese vahe sisse teha, taotakse Viinistus hoogsalt rauda, küll juba tahenevat rauda.

Friedebert Tuglase ühe novelli järgi nime saanud Andrus Kivirähki «Keiserlik kokk»
tõstab vaatluse alla Tuglased, Eduard Hubeli (Mait Metsanurk), Aadu Hindi, ka Muia Veetamme, kostab veel Minni Nurmet, Ado Vabbet, August Jakobsoni.

Kas Kivirähki on mõjutanud praegu, uuel ärkamisajal eriti kuuma teema staatuses olev kommunismi idiootsuse temaatika või mitte, aga Tuglase magamistoast jookstakse läbi ajal, kui too 1950ndate esimesel poolel põlu all kannatas.

«Põlu all» olemine on ka üks näidendit läbiv võte (või põhjus näidendiks), sest vähem või rohkem on mainitud tegelased «võimu all» kannatamisega tuttavad – kes poliitilistel põhjustel, kes intiimsematel põhjustel, kes elu ajal, kes peale elu.

Ingomar Vihmari lavastuse eeltutvustuses leiame lause: «Kui Nõukogude võim Eestimaa üle ujutas, leidsid Tuglased end otsekui keset pentsikut ja kurja tsirkust.»
Nii on ja paradoksaalsel kombel võib siin lubaduste täitmist mitte just vooruseks pidada. Sest vaatamata kõlavatele nimedele (pean silmas nii tegelasi kui tegijaid) sunnib lavastus end liigitama intellektuaalseks, harivaks, kohati isegi vaimukaks tsirkuseks, estraadiks.

Ilmselt on nii Kivirähki tekstis kui ka Vihmari lavastuses rohkem sees, kui esmapilgul paistab, sest ühekordse vaatamisega ei jõua igale liigutusele ja repliigile kirjandusloolist tausta taha mõelda.

Ega peagi, aga sel juhul oli kuulda ja näha liig palju tühja esinemist, deklameerimist, mis ei mõjunud (teisel etendusel) näitlejatele just eriti virgutavalt. Konkurentsi puudumise tõttu säras selle võrra eredamalt Maria Soomets (Muia Veetamm), kes halenaljaka Tuglase üürniku ja kirjanikuna suutis vaatamata pidevatele katkestustele luua mingigi lineaar-se rolli.

Katkestajaks ja üldse oluliseks figuuriks on Õhtujuht (Jaak Prints), kes teksades ja T-särgis publikule tegelasi tutvustades ning stseene alustades ja lõpetades on justkui mängus sees ja pole ka. Prints võtab mingi Kurja Kujundi või Õela Õhtujuhi hoiaku, mis tekitab publikus võõritust ja protestigi.

Printsi süüdimatu käitumine teatrisaalis ja laval «kurja ahvina» viidaku sellele, et ka Tuglasel on üheks kurjuse kehastuseks ahv (näiteks «Popi ja Huhuu»).

Ahvi asemel võime näha ka kirjanduskaanonit ümber mõtestavat uuemeelset uurijat, sest põlu alla panek kestab. Võimalikud viited pealkirjale sunnivad selle pisut rõhu all oleva lavastuse veel kord üle vaatama. Hariva meelelahutuse vaieldamatu tugevus innustab teemat süvendatult uurima.

Uuslavastus

Andrus Kivirähk «Keiserlik kokk»
Lavastaja Ingomar Vihmar
Kunstnik Pille Jänes
Mängivad Jaak Prints, Raimo Pass, Egon Nuter, Kleer Maibaum, Gert Raudsep, Maria Soomets
Esietendus Viinistus 11. juulil