/nginx/o/2017/02/09/6323455t1h0c72.png)
/nginx/o/2009/11/05/261642t1h6ad3.jpg)
NATOs väidetavalt heaks kiidetud Balti riikide sõjalise kaitse plaan põhineb konkreetsete riskide hindamisel, ütles kaitseminister Jaak Aaviksoo.
Aaviksoo: NATO kaitseplaan rajaneb konkreetsetel riskidel
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Tegemist on järgmise sammuga meie kaitsevõime kasvatamisel. Regionaalsed kaitseplaanid on konkreetsete riskide põhised,» ütles Aaviksoo BNSile. Ta lisas, et taoliste piirkondlike kaitseplaanide ettevalmistamist toetas möödunud aastal ka USA president Barack Obama.
Aaviksoo sõnul on NATOs süvenemas trend, mis kaasab piirkondlikesse kaitseplaanidesse ka allianssi mittekuuuluvaid riike nagu Rootsi ja Soome.
Kaitseminister lisas, et Gruusia-Venemaa sõda 2008. aasta augustis mõjutas oluliselt suhtumist piirkondlikku julgeolekusse.
Briti majandusajakiri The Economist teatas, et NATO on põhimõtteliselt heaks kiitnud Balti riikide kaitseplaani koostamise. Economisti kolumnist Edward Lucas kirjutas, et «kokkulepe on sõlmitud» - kolm Balti riiki saavad oma kaitseplaani, mille võtab vastu alliansi sõjaline, mitte poliitiline tiib.
Viidates «lähedalseisvatele allikatele» kirjutas Lucas, et Balti riikide kaitseplaan saab olema Poola kaitseplaani lisa, kuid sellele lisatakse veel ka regionaalne dimensioon, mis annab võimaluse Rootsile ja Soomele osaleda kaitseplaneerimises.
Lucas märkis, et ametlikult ei ole kokkuklepet veel kinnitatud ning seda hoitakse salajas.
Ta kirjutas, et kokkuleppele eelnesid «rasked läbirääkimised» ning mitmed riigid, nagu näiteks Saksamaa, loobusid oma vastuseisust Ameerika Ühendriikide survel.
Lucas kirjutas, et peamine tõuge Balti riikide kaitseplaanide koostamiseks tuli Poolalt, ajendatuna Venemaa-Gruusia sõjast. Autor märkis, et NATO sõjaline tiib alustas juba varem kaitseplaanide «aruka planeerimisega». Lucase sõnul tegeleb sellega alliansi sõjaline tiib, kuna poliitilises Põhja-Atlandi nõukogus võinuks selle blokeerida riigid, kes ei poolda kaitseplaanide koostamist. Lucas tõi selliste riikidena näiteks Saksamaa.