/nginx/o/2008/07/07/55046t1ha197.jpg)
Kui kirjutasin kolmapäevases lehes, et eestlasi on Tallinna elanikkonnas järele jäänud alla poole, siis sain kommentaatorite suure pahameele osaliseks. Mulle heideti ette, et ma ei oskavat arvutada ning olevat üldse mitte kõige targem inimene.
Urmas Tooming: segadus numbritega
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ise arvan, et liita ja lahutada ma siiski mõistan ning protsendi võtmisega ei tohiks ka hätta jääda, kuigi kooliskäimisest on ikka mitukümmend aastat juba möödas.
Lugu kirjutades võtsin lihtsalt ette Tallinna linnavalitsuse ja riigi rahvastikuregistri ametlikud arvud, mille õiguses kahtlemiseks ei ole mul mingit põhjust. Kuigi kahelda võib ju alati.
Selguse mõttes pean tunnistama, et jätsin loo juures mainimata ühe detaili. Nimelt on rahvastikuregistri arvude juures märge, et rahvuse andmete esitamine registrile on vabatahtlik.
Mida see tähendab. Aga seda, et osa inimesi tunnistas, et nad on eestlased, venelased, ukrainlased, juudid, udmurdid või ükskõik millisest muust rahvusest. Alati leidub aga neidki, kes ei soovi oma rahvust avalikustada.
Ja neid ei pruugi nii vähe ollagi. Seega ei ole ilmselt lõplik tõde see, et Tallinnas elas 1. jaanuaril 191 853 eestlast ja 141 834 venelast. Need arvud võivad olla hoopis suuremad.
Niimoodi pole ka päris õige süüdistus, et kuidas on võimalik, et pealinna elanikkond kasvas aastaga ligi 3000 inimese võrra, kui minema jalutas rohkem kui 30 000 eestlast ja venelast ning ka teistest rahvustest elanike arv kahanes. Arvud on vahel petlikud.
Aga ka olemasolevad panevad mõtlema, et Eesti pealinna elanikest on vähem kui pooled eestlased. Veel eelmise aasta algul see nii ei olnud. Miks on nii läinud? Raske vastata. Ei saa ju iga Tallinnast väljakolija käest küsida, miks ta seda teeb.
Ühe põhjusena võib oletada, et inimesed on tüdinenud suures – Eesti jaoks muidugi – linnas askeldamisest ja trügimisest ning lähevad elama mõnda Tallinna lähivalda, kust nad siis hommikuti tööle ning õhtuti koju sõites peavad ummikutes seisma ja asjatult aega raiskama. Kas niisugune elu on meeldivam? Aga see on juba nende otsus.
Olen kuulunud ja lugenud ka niisuguseid üleskutseid, et kolige ometi sellest Savisaare linnas ära. Aitab küll. Selliseid lausungeid võis eriti palju täheldada pärast kohalike omavalitsuste valimisi, kus Savisaar mäekõrguse ülekaalu sai ning kavalalt ka sotsid oma leeri meelitas.
Tundub, et mõnigi endine tallinlane on soovitustest kinni haaranud ning minema läinud. Aga kas see on lahendus? Tallinnata me nagunii hakkama ei saa, miks peaksime siis selle linna lihtsalt maha jätma. Kellelegi teisele.