Analüüs: Eesti poliitika vajab tagatubade küüsist päästmist

Poliitikud otsimas kadunud mainet. Foto: Urmas Nemvalts

Eesti poliitikas valitsev tagatubade kultuur surub alla iga tõsisema erakonna peavooluga konkureeriva seisukoha. Unistus siinse demokraatia avatumaks ja õiglasemaks muutumisest on sama hägune kui lootus, et ÜRO hakkab tõeliselt olulisi otsuseid langetama, kirjutab Alo Raun. 

Politoloog Ivar Tallo hinnangul on Eesti poliitiline kultuur libisenud tagasi kommunistliku partei aega. «Varem oli üks ja ainuõige partei, nüüd on kuus ainuõiget parteid riigikogus.»

Tema sõnul on kadunud võimalus ratsionaalset diskussiooni arendada. «Õigus, mis erakondade juhtidel on, on teisi välistav - õigus on kas ainult Ansipil või Savisaarel.»

Tallo väitel on märk poliitilisest kultuurist seegi, et võim on kolinud riigikogust parteide tagatubadesse.

See on tema sõnul märk primitiivsest ühiskonnast, mis ei usalda enda loodud formaalseid struktuure.

«Isegi kui ta on meie riik, ei juhi seda valitsus, vaid koalitsiooninõukogu. Olete te näinud põhiseaduses koalitsiooninõukogu institutsiooni? Ometi langetatakse seal otsuseid ja valitsus ainult vormistab need.»

Tallo sõnul on riigis põhiseadusega määratud keskne poliitilise debati koht - riigikogu -, kuid olulised arutelud käivad mujal. «Me teeme küll näo, et arutame seal midagi, kuid mängu tuleb teerull, mis sõidab kõigest üle. Riigikogus käib pigem lõppvormistamine.»

Politoloogi sõnul toimib samasugune taktika erakonna tasandil. «Erakonnad on loonud enda juhtimiseks juhatuse. Kui mitu erakonda otsustavad oma asju juhatustes? Tegelikult otsustatakse asju tagatubades ja vormistatakse juhatuses,» rääkis ta.

Imerelv puudub

Kui rääkida ühiskonnateadlastega, siis võluvitsa poliitika tagatoast valla päästmiseks ei ole pakkuda kellelgi. Tagasi toovat seda peaasjalikult pikaajaline valijaskonna harimine, avalik debatt ja see, kui hallid kardinalid ise otsustavad, et soovivad võimu laiema ringiga jagada.

Poliitikute endi initsiatiiv võiks olla kõige kiirem ravim, kuid seda, et tagatubade valitsejad ise oma haaret lõdvendaksid, on ka Eesti praegusel karmil poliitturul raske saavutada. «Demokraatlik» tähendab nende mõistes «nõrk» ja nõrgad süüakse lihtsalt ära, nagu on juhtumas näiteks Rohelistega.

Sotsiaaldarvinistlikku surmaheitlust saaks leevendada erakondade omavahelise kokkuleppega, kuid keegi ei julge tõsisemalt otsa lahti teha. Osad ei tahagi kokku leppida, sest ei oskaks mitte-autoritaarselt juhtida. Mängitakse nullsumma mängu ja seda Eesti heaolu, lihtsate inimeste arvelt.

Poliitiline mudakultuur

Mitmed Postimehega rääkinud eksperdid ütlevad justkui ühest suust, et kõiges on süüdi meie madal poliitiline kultuur. Üldiselt ei pooldata valimiskorra muutmisi, sest kuni kultuur ei muutu, oleks tegu vaid kosmeetiliste parandustega.

Tartu Ülikooli teadlane Niilo Kaldalu leiab siiski, et partei keskkontori võimu nõrgestaks ja poliitdebatti tooks sisu erakondadele kohustuslikud ameerikalikud eelvalimised, kus saaks osaleda kõik end ametlikult mõne partei toetajaks registreerinud inimesed.

Tartu Ülikoolis mullu erakondade sisemise võimutasakaalu teemal magistrikraadi kaitsnud politoloogi Riho Kanguri sõnul poleks aga laiad eelvalimised Eestis lahendus, sest meie taust erineb märgatavalt USA omast, näiteks puudub kaheparteisüsteem ja meil on erakondadel protsentuaalselt rohkem liikmeid.

Kanguri sõnul oleks Eestis mõttekam korraldada eelvalimisi erakonna sees, nagu ka mõnel pool tehakse. Kuid siin tekib küsimus, kuidas tagada sisevalimiste ausus, sest keskkontoril võib tekkida kiusatus hääletustulemusi mõjutada. Ja erakond on teatavasti ühing, kuhu riik eriti oma nina pista ei saa.

Kanguri väitel võiks, kui muu ei aita, kutsuda erakondi üles sõlmima selliseks puhuks sisevalimiste hea tava lepet.

Hiilivad mööda

Kuid seegi pole ideaalne lahendus. Kahe mulluste valimisega seoses valimiste hea tava leppe koostanud Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu juhataja Urmo Kübara sõnul ei oleks taolisest leppest kasu, sest kes petta tahab, leiab ikka mooduse lubadustest möödahiilimiseks.

Kübara sõnul polegi erakonna juhtorganite valimistele vaja suurt tähelepanu pöörata. Olulisem on üritada erakonna liikmeid jooksvalt poliitika kujundamisse kaasata, kuulata rohkem nende nõu ja jagada neile infot.

Kuid jälle tekib vana küsimus - miks peaks keegi tahtma vabatahtlikult võimu käest ära anda.

Tallo sõnul võib lahendus peituda hoopis lihtsas tões, et ka kõige jõulisem poliitik on lõppkokkuvõttes inimene. «Mingil hetkel ei jõua sa enam kõike ise teha. Oleks ju kena, kui keegi sind selles aitab. Nii jääb rohkem aega heas mõttes elu nautida, näiteks perekonnaga olla.»

Seega jääb vaid soovitada hallidel kardinalidel tagatoast välja tulla, sõõmu õhku hingata ning elu nautida. Lõpptulemusena on kõik õnnelikumad.