Võrkpallikoondis saab pika ukrainlase?

Dmitro Pašitskii. Foto: Liis Treimann

Võimalik, et tulevikus saab Eesti võrkpalli rahvusmeeskonnas mängimas näha maailmakodanikku, Pärnu klubi ukrainlasest temporündajat Dmitro Pašitskiit, kes lühikese elu jooksul elanud viies riigis.

Samal ajal kui korvpallikoondise juhendaja Tiit Sokk tegeleb «pika» otsimisega väljastpoolt Eestit, on võrkpalluritele rahvusvahelistele gabariitidele vastav pallur sülle jooksnud.

Võrkpallikoondise peatreener Avo Keel küsis mullu Pašitskiilt muu jutu sees, kas too on huvitatud sinisärklaste esindamisest. Mõnepäevase mõttepausi järel vastas novembris 22-aastaseks saanud 205 cm pikkune pallur jaatavalt.

Nii karjuvat vajadust kui korvimehed võrkpallurid tsentri järele ei tunne. Aga andekat mängijat oleks patt ripakile jätta, või mis veel hullem, põlistele rivaalidele lätlastele loovutada.

Kiievis sündinud, kuid nelja-aastaselt perega Ameerika Ühendriikidesse kolinud, seejärel lühikest aega Sloveenias Novo Mestos peatunud ja lõpuks Riiga maandunud Pašitskiil on taskus Ukraina pass.

Kui aga küsida, millise rahvuse esindajaks ta end peab, jääb noormees vastuse võlgu. «Kirjuta, et olen maailmakodanik,» leiab ta sobiva variandi.

Spordiga hakkas Pašitskii tegelema kümneselt, kui läks Riias korvpallitrenni. Oma koduklubiga krooniti ta koguni kahekordseks lõunanaabrite juunioride meistriks.

Võrkpalliga sidus Pašitskii end alles 2005. aastal pärast seda, kui korvpalligrupp laiali läks. Koos Tallinna Selveri leegionäri Artjoms Andilevkoga harjutas ta ühes kummalises klubis, mis Läti alaliidu koosseisu ei kuulunud, kuid erinevatel turniiridel osales.

Neile, kes Pašitskii mängu oma silmaga näinud, tuleb tema vähene võrkpallipraktika kindlasti üllatusena. «Kohanemine võrkpalliga kulges valutult ja oma olemuselt meeldib see mäng mulle rohkem. Vastasega tuleb iga punkti pärast pidada psühholoogilist võitlust. Korvpallist sain kaasa hea koordinatsiooni,» lausub käte peal käia suutev koljat.

Kui Eesti–Läti ühisliigat juhtiv meeskond tunamullu Pašitskiile pakkumise tegi, aitas tulevikutegijal otsust langetada aastatuhande alguses Pärnus leiba teeninud ema Olena Volkova ning temaga Riias koos elav, kuurortlinna klubile au ja kuulsust toonud Ilmars Balodis.

Kui Ukrainas on Pašitskii-suguseid pikki ja sihvakaid pallureid küllaga, siis kindlasti oleks tema teenetest huvitatud Läti rahvusmeeskond. Pašitskii eelistab aga Eestit.

«Eesti tase on Läti omast kõrgem ja siin panustatakse koondisesse rohkem,» põhjendab Pašitskii. «Ukrainas elavad sõbrad on rääkinud, et sealsel alaliidul on palju probleeme. Ma pole ka kindel, kas nad üldse teavad minust midagi. Eesti koondisse kuuludes olen Euroopa Liidu mängija ja see võimaldab hõlpsamini tippliigadesse pääseda.»

Võimalust Pašitskii Eesti koondisse saada suurendab asjaolu, et just siin väljastati talle esimene mängijalitsents, mistõttu sai Pärnu ukrainlase üleminekutasuta värvata.
Põgusalt reeglitega tutvunud võrkpalliliidu peasekretär Tarvi Pürn lubab lähiajal võtta ühendust FIVBga, et teise riigi kodaniku üleminekuga seotud nüansid selgeks teha.

Tavakorras lähiajal Eesti kodakondsuse taotlemisega kaasneva keeleeksami läbimist takistab aga mängija nigel keeleoskus. Inglise, vene ja läti keelt vabalt rääkiv Pašitskii oskab eesti keeles üksikuid lauseid ehk enda hinnangul sama palju kui ukraina keeles.

Pärnu treener Ojamets: Pašitskii ei tohiks pikalt Eestisse jääda