/nginx/o/2013/07/05/1875370t1h2206.jpg)
/nginx/o/2008/04/14/32861t1h1b92.jpg)
Anton Tšehhovi kuulsas novellis «Ametniku surm» (1883) sureb riigiteenija, kes on harjunud end alandama ja värisema ülemuste ees. Erinevalt Gogoli kaastundest Akaki Akakijevitši surmale «Sinelis» – kus ametnik sureb pärast «tähtsa isiku» pealekärkimist – ironiseerib Tšehhov seesuguse surma üle. Inimene ise ei sure, sureb inimesest võõrandunud, tema ametnikustunud hing.