Lepikson oli metalliärimees ja poliitik ühekorraga, sellest tekkisid ka pidevad segadused tema ümber. Robi-Huud – just nii nimetatakse teda ühes järelehüüdes. Kindlasti oleksid vibukütt Robin Hoodi meetodid tänapäeva õigusriigis tavatud. Ka Raua-Robertit oli omal ajal raske raamidesse suruda, sellega oli üksjagu vaeva nii peaminister Mart Siimannil, kelle valitsuses oli ta siseministriks, kui ka meedial ja oponentidel.
Robert Lepiksoni elu aitavad peagi ilmuvas Paavo Kanguri raamatus «Kaardilugeja. Robert Lepiksoni lugu» avada nii tema sõbrad ja lähedased kui ka konkurendid.
Postimees.ee avaldab katkendi raamatust:
Riigivanema Jaan Tõnissoni poeg Heldur oli 77-aastane, kui pani käima ühisettevõtte Avantek. Kadestamisväärne elujõud, mis on iseloomulik pigem välis- kui kodueestlastele. Kaks kodueestlast said tema firmas elu võimaluse. Kuid seal, kus jagatakse palju raha, on ka tülid käeulatuses.
Tõnisson oli sukeldunud metalliärisse 1940-ndate lõpus: alguses noad-kahvlid, seejärel volfram, molübdeen, nikkel, teras. Loomulikult haistis ta kasumit, kui Nõukogude Liidu lagunedes algas metallibuum.
1989. aasta suvel pidas ta Stockholmis kodueestlastega aktiivselt tundide viisi läbirääkimisi, arutades vanametalli kokkuostmist Venemaalt ja selle müümist Eesti kaudu läände. Ta alustas ärikõnelusi keskpäeval, kui eestlased laevaga saabusid, ja jutuajamised jooksid keskööni välja. Kui kodueestlane pikal ärikohtumisel tukastas, siis oli ta mängust väljas.
Aasta lõpuks oli Tõnisson äripartnerid välja valinud ja moodustati ühisettevõte Avantek, millest 50 protsenti kuulus väliseestlase Liechtensteinis registreeritud riiulifirmale Frankenburg Est, 40 protsenti Vtortšermetile ja 10 protsenti väikeettevõttele EVET, mida juhtis Jüri Õimets. Loodud ettevõte sai kaks peadirektorit. Frankenburg Esti ehk Tõnissoni-poolseks direktoriks määrati endine Tallinna Heliskassetitehase peainsener Robert Lepikson ja Vtortšermeti-poolseks direktoriks Aleksander Bulankin.