Noorte sport - maal tasuta, linnas raha eest

Foto: Toomas Huik

Suuremate linnade spordikoolides kooritakse lapsevanematelt lisaks tavapärastele kuumaksudele seitse nahka ägeda varustuse ja spordilaagrite ning võistlusreiside eest, sellal kui vaesed omavalitsused pakuvad huviharidust tasuta.

Loomulikult on huvihariduse andjad neis väikestes valdades sageli amatöörlikumad kui linnades, ent kindlasti teevad nemadki enda tööd entusiasmiga. Kui vaadata Eesti tippsportlaste panteoni, leiab sealt ebaproportsionaalselt palju just vallakoolide külmadest võimlatest sirgunud ässasid.

Huvihariduse vallas üldisemalt aga valitseb omavalitsuseti täielik isetegevus – nad võivad huviharidust rahastada või seda ka üldse mitte teha. Iga vald või linn on leiutanud ise jalgratta elik loonud oma valemid, palju, kellele ja mille eest maksta. Kui kõikjal mujal on tunda riigi korraldavat kätt, siis huvihariduse vallas puudub see peaaegu täielikult.

Läinud nädalal murdis valitsusliit lubaduse kehtestada tuleva aasta jaanuarist 130 euro suurune huviringiraha lapse kohta. Raha pidanuks saama kasutada noortespordi finantseerimiseks. «Meil on eelarvest väljas alati väga palju toredaid ideid ja veel rohkem lolle ideid,» teatas rahandusminister Jürgen Ligi. Kui riik panustaks ise huviharidusse rohkem, vajaks see valdkond tõenäoliselt ka senisest jõulisemat keskset reguleerimist. Ainuüksi väikse Atsi huviharidusse pistmine võib riigile tähendada terve käe äraandmist ja Jürgen Ligi saab sellest suurepäraselt aru. Siia on võimalik lõputult raha matta, lapsevanemad teavad seda.

Samal ajal suudab veidi rohkem kui tuhande elanikuga Koigi vald huviharidust lastele tasuta pakkuda. Vallavanema Kristjan Kõljalgi sõnul maksab omavalitsus läbi kooli eelarve kinni kõik valla huvitegevused alates korvpallist ja lõpetades robootikaga. «Ma arvan, et neid tegevusi on paarikümne ringis,» räägib ta. Samuti toetab vald lapsi, kes käivad Paides muusikakoolis.

LInnades elavate lapsevanemate huviringikulud on aga kohati sedavõrd astronoomilised, et tekib küsimus, kas 130 eurot aastas üldse tooks endaga mingigi hinnalanguse? Kuna huvihariduse eest küsitavatele kuumaksudele ja teistele lisatasudele piirangud puuduvad, küsivad klubid ja huviringid raha kohati vanemate kannatuse piiri saabumiseni. Eestis on võimlemisklubisid, milles oma lapse hoidmine muutus ülejõukäivaks ka keskmisest jõukamatele vanematele. Ühel hetkel hakkas klubi juhtkond määrama ka seda, kes õmbleb lastele kostüüme, mille külge käivad kristallid pidi samuti ostma treeneri osutatud kohast. Välisreiside geograafiale kadusid piirangud, lapsevanemad pidid kinni maksma ka treenerite sõidud teisele poole ookeani, rääkimata teisejärgulise tasemega võistlustest Lõuna-Euroopas.