Tallinncity kääris käised ja läks Tallinna Kaubamaja kingamaailma müüjatele osturalli ajal appi. Vaatepilt teenindaja poolelt osutus üsna šokeerivaks: paistis, et ingliskeelne väljend shop til you drop ehk ostle ümberkukkumiseni on Eestis endale jalad alla kasvatanud.
Müüjaõpilase märkmeid osturallilt: kaubajaht juskui viimsepäeva koidikul
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaubamaja kingamaailma sisenen rõõmsa ja enesekindla naeratusega – no mis siis ikka, müüme mõned kingad maha! Julgust süstivad suurte roosade kilekottidega poeuksest väljuvad naisterahvad ja nii silmitsen juba isukalt vitriinis troonivaid roosasid lipsukesega litterkingi, mis 279 euro eest uut omanikku ootavad....kuni astun kingamaailma saali keskele ehk tõele lähemale.
Müügisaal näeb müüjaõpilase meelest osturalli esimese päeva lõunaks välja nii, nagu oleks poe vallutanud hord paljasjalgseid pärismaalasi, kellel kõigil on just nüüd ja kohe on vaja kätte saada too ainumas paar jalavarje, sest muidu närib kuri lohe varbad otsast lihtsalt ära. Kõikjal vedelevad nukrad üksikud matkasaapad, šikid põlvini nahksaapad, mustad botikud, sekka ka muljutud karbid ja paberinutsakud. Agarad shoppajad kisuvad kogu selle tohuvabohu sees lahti aina uusi ja uusi saapa- ja kingakarpe, veendumaks: näääh, see ei lähe mitte!
Aga minu esimene tööülesanne pole sugugi ostunõu andmine, vaid siirdun kassasse. Ei, ma ei saa edevalt kassaaparaati klõbistada ja rahvale loosikuponge jagada, müüjaõpilase kanda jäävad abitööd: eemaldan turvamärgi ja pakin ostud, mille mu kõrval toimetav Maarika kassast läbi lööb, kilekotti. Kulub hea tükk aega, sest mõni turvamärk on paigutatud kavalalt ja selle lahtinikitsemine võtab mu enda arvates vähemalt terve igaviku. Kogenud kolleeg mu kõrval aga naeratab säravalt ja lohutab, et eks õppimine võtabki aega.
Temal endal jagub kõigile poodlejatele nii lahke naeratus kui ka sõbralikul heliseval häälel jagatud soovitud loosikupong ikka kasti poetada ja auhindu võita. Minul seevastu kipub ikka meelest minema, et meeldivate ostude soovimine käib müüjatöö juurde nagu aamen kirikus. Aga siis saab ühel hetkel töö ehk algselt lõppematuna paistnud kassajärjekord otsa. «Vaba kassa,» hüüan rõõmsalt üle müügisaali. «Tulge meie juurde, kui maksta tahate!»
Veel enne, kui teenindusjuht mu järgmist ülesannet täitma ehk saali koristama suunab, astub mu juurde proua, kes soovib, et aitaksin tal kahest jalas olevast saapast parema välja valida. Olen kimbatuses: saabaste kvaliteedi ja firma kohta ei tea ma ju mitte halligi, seega tuleb otsustada väljanägemise järgi ning välja näevad need kaks musta poolsaabast enamvähem nagu ühemunarakukaksikud. Pean proua paremas jalas olevat saabast siiski väheke elegantsemaks ja nii talle ütlengi, kuid ostja soovib valida kaubamärgi järgi. Soovitan siiski jälgida mitte marki, vaid mugavust, kuid et ka juurdeastunud teenindusjuht annab oma hääle parempoolsele saapale just elegantsist lähtuvalt, paistabki too lõpuks ka ostja silmis võidumeheks osutuvat.
Vahepeal vaatlen kogenud kolleege tööhoos: kuidas teenindusjuht teeb juurdeastunud vanaprouaga, kes soovib osta vanainimesele sobivat täistallaga kinga, müügisaalile kolm tiiru peale. Kuidas kassa juurde saabuvale ostjale, kel näpus poolsaabas, millele ta paarilist loodab leida, otsitakse paari minutiga kogu sellest jalavarjude tohuvabohust ja tuhandetest laos kõrguvatest kingakarpidest just see õige.
Kuid selle õige proovimiseks tumbale istuda on kaunis keeruline, sest varasemad ostjad on sellelele hunnikute viisi kõikvõimalikku müügil olevat kraami, jalanõusid ja käekotte, kuhjanud. Asun siis kotte sorteerima ja korvidesse tagasi toppima, koos teenindusjuht Kamilla ja appi asunud fotograaf Liisi abiga õnnestub meil päris mitmeid kaubamärgile ja karbil olevale numbrile vastavaid müügiartikled komplekteerida ja õigele kohale tagasi sättida, kuid ilmselt läheb suur osa neist kui nõiaväel mööda saali jalutama kohe, kui usinad käed karbikaane sulgevad.
Tund müüjaametis möödub kui oleks kits sabaga löönud – ostuhullusest nõrkenuna mõtlen lugupidamisega ühepäevakolleegidele, nondele rõõmsatele ja usinatele naistele, kel tuleb siin iga päev üheksa tundi vastu pidada. Õnneks mahub päeva sisse pooletunnine lõuna ja veerandtunnised puhkepausid, osturalli ajal antakse tööandja poolt tasuta suppi ja pirukat ning jalgu sirutada ja Postimeest lugeda saab massažitoolidega puhkeruumis. Siis tuleb jälle leti taga seista, musti, pruune ja muud värvi jalavarje kottidesse pakkida ning kõige selle juures naeratada, sest sooduskaupa noolivate ostjate voolul ei näi lõppu.