Urve Eslas: meie ei küsi, teie ei valeta

Urve Eslas Foto: Erakogu

Need, kes Edward Snowdeni paljastuste järel arvasid, et internetivabadusest ja läbipaistvusest rääkides hakatakse aega arvestama mõistetes «enne Snowdenit» ja «pärast Snowdenit», on pettunud. Juunis Guardianis avaldatust sai üks kõige loetavamaid lugusid online-ajakirjanduse ajaloos, Snowdenit nimetati üheks olulisimaks vilepuhujaks. Kuid nüüd, neli kuud hiljem, on kaheldav, kas paljastused üldse mingeid olulisi muutusi kaasa toovad. Kui ehmatusest üle saadi, mõisteti, et midagi muuta pole võimalik, ja võeti uus reaalsus lihtsalt teadmiseks. Nagu Timesi ajakirjanik Kharunya Paramaguru paari päeva eest kirjutas, Euroopa vaid kehitas õlgu ja liikus edasi.

Näib, et kui see teema veel üldse kellelegi korda läheb, siis on need internetikogukonnad ja ajakirjanikud. Henry Porter Guardianist nentis hiljuti, et inimeste reaktsiooni puudumine on tähelepanuväärsem kui paljastused ise, ja Christoph Scheuermann Spiegelist imestas, miks usaldavad inimesed luureteenistust sellisel määral, et isegi ei küsi, kas nende privaatsuse piire on rikutud. Peamise argumendi kõrval – kui sa oled aus kodanik, pole sul midagi karta – on jäänud tähelepanuta küsimus, kas ausatel kodanikel võib olla õigus privaatsusele. Võib-olla ei võigi. Aga praeguse «meie ei küsi, teie ei valeta»-olukorra asemel oleks arukas need teemad riikidesiseselt läbi arutada.