Eestlase nõrkus: armastus sensitiivide vastu

Abrakadabra: Tõsised probleemid algavad sealt, kus abiotsija ebausu viljelejast ja levitajast liiga tugevasse sõltuvusse satub. Foto: SCANPIX

Üha rohkem Eesti inimesi otsib abi kõikvõimalikelt selgeltnägijatelt, nõidadelt ja ravitsejatelt. Vähesed oskavad ette näha, millise tragöödiani nendest sõltuvusse sattumine viia võib.

Kas panite tähele, kui pingelised ja ärevad olid kaks viimast nädalat, õnnetused muudkui luuramas? Või ei olnud?

Vastus oleneb suuresti sellest, kui palju usute neid, kellel leidub üleloomulikke võimeid. «Selgeltnägijate tuleproovi» esimese saatesarja suveräänne võitja Nastja igatahes ennustas, et nädal enne ja pärast aastavahetust tuleb väga raske ja probleemirohke.

Kui uskuda Postimehe veebiküsitlust, siis iga kolmas inimene uskus sellesse, mida Nastja rääkis. Sest tervelt 36 protsenti Eesti inimesi – järelikult ligi pool miljonit – usub selgeltnägijaid.

Aga selleks ei pea küll selgeltnägija olema, et näha isegi küsitlustele toetumata Eestis märke salapäraste-salajaste õpetuste ja teadmiste ehk esoteerika buumist.

«Selgeltnägijate tuleproov» troonis möödunud sügisel nädalast nädalasse vaadatuimate saadete tipus. Kui Igor Mang avaldab aastavahetuse paiku Maalehes oma horoskoobi, mille koostamiseks kulub kuid, tõuseb lehe tiraaž poole võrra, 40 000-lt 60 000-le.

Isegi Maalehe endine kauane peatoimetaja Sulev Valner möönab, et Mangi horoskoobi veenvus viitab, et ta võib tõepoolest kõrgemate jõududega ühenduses olla. Kroonika panustas tänavuses avanumbris taas Nastjale, kes kaanetüdrukuna lubab sedapuhku alanud aastaks armastust ja ootamatusi.

Ja vaadakem peeglisse: ka Arter avaldas eelmise aasta viimases numbris üle kahe külje uue aasta horoskoobi. (Ei, see polnud põrmugi mõeldud pelgalt ruumi täiteks.)

Maagilise ja üleloomulikuga seonduv võtab võimust ka raamaturiiuleil. Rahva Raamat pakub esoteerika vallas tervelt 276 eestikeelset teost. Seda on rohkem kui õigusalaseid raamatuid (237) ja vaid pisut vähem kui pikki aastaid popina püsinud kokaraamatuid (315).

Apollo tunamulluses raamatumüügi edetabelis seisis Rhonda Byrne’i «Saladus» kolmandal ja Heldur Jõgioja koostatud «Kaika Lainest Vangani» viiendal kohal. Nüüdseks on «Saladus» ammuilma läbi müüdud, mis seletab tema taandumise mulluses edetabelis 18. kohale.

Isegi tõsised ärimehed paistavad olevat esoteerikast nakatunud. Tähemärke jälgiv Urmas Sõõrumaa kinkis ligi 150 sõbrale-alluvale jõuludeks Rein ja Ave Weberi värske teose «Õnne feng shui» ning on kasutanud feng shui’d ka Solarise keskusele hinnangu andmisel («tugev keskmine») ja Arigato spordikeskuse pankroti seletamiseks («maja sissepääs on vales kohas, nurga taga ja imepisike»).

Taas ei pea olema selgeltnägija, et märgata, kuidas Eesti inimeste seas võtab jõudsalt võimust esoteerika-maania. Küsimus on vaid selles, et miks.

Puuduvad seletused

Viimased kaks kümnendit on käinud armutu võidujooks edu ja raha, tulemuste ja tunnustuse nimel. Isegi inimsuhted on libisenud materiaalsele pinnale: meenutage vaid, kuidas meedia keskendus Savisaarte abielulahutuse aegu nende maise vara jagamisele.

Ent iga võiduajamise eest tuleb maksta. Alates sellest, et vaim ja hing jäävad unarusse, ning lõpetades sellega, et tervis hakkab streikima. Siis tekib varem või hiljem küsimus: kas elu mõte seisnebki äärelinna eramu ja neljarattaveoga maasturi nimel rabamises? Ja kuidas leida väljapääs enda kaevatud mustast august ja igat masti hädadest, kui pole kasu psühholoogiast ega meditsiinist?

Veel mõni aeg tagasi valitses veendumus, et teadus annab eluks kõik vastused, kuid ajapikku on inimesed hakanud tõdema, et sugugi kõik ei ole ratsionaalselt seletatav, tõdeb moraalifilosoofiaga tegelev kristlik eetik Meego Remmel.

Tõepoolest, viimasel rahvaloendusel tunnistas pisut enam kui pool Eesti elanikke, et nad usuvad midagi, kuid ei tea ise ka täpselt, mida nimelt. «On üsna ilmne, et inimesed pöörduvad kusagile, kui kõik ei ole seletatav ja kui tahetakse ka vaimse maailma jõududega läbi saada,» lausub Remmel.

Samas on inimestel ürgne vajadus prognoosida, mis tulevikus tuleb, et selles maailmas ellu jääda, nendib pooltsadat Eesti nõida käsitleva «Suure nõiaraamatu» koostaja Inga Raitar.

Ent praegusel murrangulisel, pöördeliste muutuste ajastul pole inimestel varasematest kogemustest abi, et ettepoole vaadata, mistõttu otsitaksegi üles need eriliste võimetega inimesed, kes loodetavasti näevad maailma sügavamalt ja avaramalt.

Olgu nad astroloogid, kaardimoorid või numeroloogid, kes iganes. «Me kõik tahame ju jõuda kindlale pinnale, muutuste situatsioonist välja,» lisab Raitar, ajakirja Naised peatoimetaja, kes on esoteerikaga tihedalt kokku puutunud viimased kümme aastat.

Vastuseta küsimused

Ka Tartu Ülikooli religioonipsühholoogia professor Tõnu Lehtsaar kinnitab, et ebastabiilsetel aegadel kerkib esile igat masti selgeltnägijaid, okultiste ja spiritiste. Traditsioonilisest usust eristab neid ebausu viljelejaid esiteks see, et kui religioonis allub inimene üleloomulikule, siis ebausus püütakse üleloomulik allutada inimese tahtele, seletab ta.

Ja teiseks: kui religioonis üritatakse vastata igavikulistele küsimustele, siis ebausk on suunatud praktiliste

küsimuste lahendamisele. Isegi kui kirik on taandunud, väidab Lehtsaar, siis religioossete praktikate arv sellest ei vähene, vaid need võtavad lihtsalt uued vormid.

«Loodus ei salli tühja kohta,» toetab Lehtsaare arvamust eestlaste maagia- ja müstikahuvi kohta noor vaimulik Kristjan Luhamets. «Rahva võib isegi väevõimuga kirikust eemale viia, aga igatsus Jumala järele sellest ei kao. Rahva igatsused otsivad endiselt vastuseid.»

Kuna Eesti inimeste seotus traditsioonilise religiooniga on nõrk või formaalne, avaldudes peamiselt vaid matuste ja jõulude aegu, ent vastuseta küsimusi ripub õhus palju, leitaksegi kiiret tuge esoteerikast, märgib TÜ riigiteaduse instituudi võrdleva poliitika õppejõud Alar Kilp, kes on uurinud religiooni ja poliitikat.

«Kui inimesel on põletav vajadus midagi teada, otsib ta, kust vähegi saab, ning nii minnakse selgeltnägija või nõia juurde,» kirjeldab ta. «Inimene püüab leida midagi sellist, mis talle ruttu midagi konkreetselt annaks.» Esoteerika, väidab Kilp, annab küllaltki lihtsalt mingid lahendused kätte.

Aga probleemid, ja väga tõsised probleemid, algavad sealt, kus abiotsija esoteerikast liiga sõltuvusse satub.

Kardetavad tagajärjed

«Esoteerika on psühholoogiliselt destruktiivne äärmuslikes vormides,» kuulutab Lehtsaar. Need, kes liiga tugevasti selle konksu otsa satuvad, võivad muutuda sotsiaalselt ebaadekvaatseks, lisab ta.

Või endale lausa lõpu teha.

44-aastane Merike Aus on üle kümne aasta püüdnud abistada neid, kes on sensitiivide ohvriks langenud. Ta on ise sellest nõiaringist välja murdnud – nii et teab, mida teeb.

Aus kasvas üles ateistlikus peres, ent noorena tabasid teda kogemused, mida ta ei osanud seletada ja mis tekitasid hirmu.

Nii hakkas ta juba teismelisena sensitiivide juures käima. Aga siis märkas, et algasid halvad unenäod ja tekkisid sundmõtted. Nii arst kui ka psühholoog lohutasid, et tegemist on mööduva nähtusega. Nad eksisid.

Kahekümnendates aastates – ehkki isiklikus elus laabus kõik korralikult – hakkasid Ausi painama mõtted, et elul pole mõtet: tapku end ära või muidu läheb hulluks. Need mõtted tõmbasid teda nõiaringi muudkui tagasi. Ta käis isegi seanssidel, kus vaime välja kutsuti.

Kuni 28-aastasena tabas Ausi tugev vaimne kogemus. Mis täpselt, selle jätab ta enda teada, aga hommikul ärgates tundis ta end sootuks teise inimesena. Igatahes pärast seda, kui ta pöördus ära esoteerikast ja hakkas normaal­seks ristiinimeseks, kadusid lausa hetkega sümptomid, mille vastu ta oli arstidelt tükk aega abi otsinud.

Oma rohkem kui kümneaastase abistamistöö käigus on Aus täheldanud, et 98 protsenti neist, kel on tekkinud hirmuhood ja sundmõtted või kes on hakanud kuulma hääli, on need hädad saanud esoteerikakursustelt või -seminaridelt. Need inimesed, nii üllatav kui see ka pole, esindavad läbilõiget ühiskonnast: alates neist, kes töötavad pankades, ja lõpetades kultuuriinimestega. Mõned neist on paraku hulluks läinud.

Hiljuti käis Ausi juures leevendust otsimas haritud mees, keda ründasid tänaval sundmõtted, et ta peab kellegi ära tapma – ehkki ise oli ta aru saanud, et ei taha seda teha. Kui Aus hakkas uurima, kust sellised mõtted alguse võisid saada, tuli välja, et mees oli käinud esoteerikakursustel.

Tabletid, nagu arstid on Ausile tunnistanud, esoteerikasõltuvuse kaasnähtude vastu ei aita. Need teevad vaid tuimemaks, ent sümptomid ei kao.

Pärast seda, kui Aus alustas 1996. aastal rehabilitatsioonitööga Raadio 7s, on tema abi nõutajate arv muudkui kasvanud.

Nüüd käib Tallinnas oikumeenilises Eesti kristlikus nõustamiskeskuses sensitiivide-sõltuvusest vabanemist otsimas keskmiselt 80 inimest kuus. Väga paljud neist, kinnitab Aus, on ta suutnud maa peale tagasi tuua.

Arvestades esoteerika üha suuremat võidukäiku, Ausil vaevalt lähiajal kundedest puudus tuleb.