Rein Veidemann: Rahvarinne – 25

Rein Veidemann Foto: PEETER LANGOVITS/PM/EMF

Homme täitub veerand sajandit Eesti ja Euroopa lähiajaloos olulist rolli etendanud rahvaliikumise vormistamisest poliitiliseks institutsiooniks. Eestimaa Rahvarinde ainulaadsus seisnes selles, et ta rajas end ja tegutses totalitaarse režiimi tingimustes, selle avalikus ruumis ning legitiimsuse raamides. Tõsi küll, olukorras, kus need tingimused näitasid õgvenemise märke (Gorbatšovi perestroika ja glasnost) ning režiim ise oli allakäigul. Ent see ei vähendanud eksistentsiaalseid ohtusid, mida impeeriumi agoonia endast kujutas. Rahvarinne ei vajanud konspiratsiooni. See pidi olema algusest peale avalik asi. Sellest pidi saama massiliikumine.

Seetõttu on kahetsusväärne, et Rahvarinde olemust ja tähendust püütakse ikka ja jälle tõmmata parteilisele liistule. Äsja tegi seda siinsamas oma kommentaaris «Rahvakongress» (PM, 28.09) Kalle Muuli, väites, et Rahvarinne ja EKP olid tol ajal ühte nägu, sest mõlema deklareeritud «sihiks oli Eesti kuulumine NSV Liidu koosseisu liidulepingu alusel». Niisugune seisukoht on tüüpiline klišee, millest puudub veel vaid Rahvarinde sildistamine «Moskva käe» ja muu vandenõuliku atribuutikaga. Rahvarinde üldprogrammi ühe koostajana võtsin 2. oktoobril 1988. aastal vastu võetud dokumendi uuesti ette. Sellest loeme must valgel, et «programmiliselt on p r a e g u (minu sõrendus – R. V.) tähtsaim saavutada Eesti NSV tegelik riiklik, s.o. poliitiline, majanduslik ja kultuuriline iseseisvus.» See «praegu» viitas Rahvarinde evolutsioonilisele (sammsammulisele) tegutsemisele. Evolutsioonilisus iseloomustas ka 1980. aasta augustis asutatud Poola Solidarnośći, mis oli üks Rahvarinde asutamise eeskujusid.

Niisiis, sihiks ei olnud kordagi Eesti jäämine Nõukogude Liitu. «Konföderalismi» ja «liidulepingut», millest on juttu Rahvakongressi resolutsioonis «Enesemääramisest», käsitleti üksnes vahendina riikliku suveräänsuse saavutamiseks «maailma poliitiliste reaaliate olemasolu» arvestades. Rahvarinde juhid olid teadlikud, et just sammsammulises liikumises võidakse loota ka rahvusvahelisele toetusele. Meenutagem kas või «kõigile eestimaalastele ja kõigile Eesti sõpradele» adresseeritud «Eestimaa Rahvarinde Manifesti» lõpurida: «Me ei taha ei vähem ega rohkem, ei midagi iseenesest mõistetavamat, kui olla vaba rahvas vabal maal.» See retooriline rõhutus viitas ühemõtteliselt sellele, mille poole tegelikult liigutakse – iseseisev Eesti Vabariik.