/nginx/o/2017/10/21/7237937t1hed2c.jpg)
/nginx/o/2010/01/07/293093t1h87c7.jpg)
Aastail 1996-1999 kultuuriministri ametit pidanud Jaak Allik leidis, et kultuuriminister Laine Jänese tegemata tööks saab pidada seda, et võrreldes haridustöötajate palgatõusuga on kultuuritöötajate palk hoopis langenud.
Allik: kultuuritöötajate palgalanguse süü lasub Jänesel
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Tänase kultuurieelarve põhiprobleemiks on kultuuritöötajate keskmise palga langus 11 169 kroonilt 2009. aastal 9907 kroonini 2010. aastal, samal ajal kui haridustöötajate keskmine palk alanud aastal tõuseb 12 099 kroonilt 12 534 kroonini,» rääkis Allik Postimees.ee’le.
«Kuni 2007. aastal võimule tulnud valituseni on kõik Eesti valitsused püüdnud ja suutnud hoida haridus- ja kultuuritöötajate keskmist palka enam-vähem võrdsena, nüüd suureneb nende palgavahe ühe aastaga 930-lt kroonilt 2627-krooniseks ja selles võib küll näha kultuuriministri tegemata tööd,» oli Allik veendunud.
«Teiseks probleemiks on, et olukorras, kus kultuurivaldkondade ja -asutuste eelarvekärbe on kahe aastaga jõudnud veerandini eelarvete kogumahust, lõikab ministeerium kõikidelt enam-vähem võrdselt, püüdmatagi sõnastada mingeid prioriteete või hindamiskriteeriumeid,» heitis Allik ette.
Nii võiks tema sõnul talitada kultuuripoliitikat suunama kutsutud haritud ametnike asemel ju ka lihtne arvuti.
«Kahjuks pole midagi alles jäänud ka kultuuriministri poolt veel aastapäevad tagasi kõlanud lubadusest hüvitada piletite käibemaksu (nüüd siis juba 15-protsendiline) tõus väärtkultuuri pakkuvaile etendusasutustele ning festivalidele,» tõdes eksminister.
«Ministri poolt «Teater maale» programmi ja SA Kultuurilehe väljaannete koolidesse ja rahvaraamatukogudesse läkitamise esiletõstmine tuletab paraku aga meelde anekdooti juudi rabist, kelle juurde tuli ruumikitsikust kurtma mees, kes oli tuppa kanad toonud. Rabi soovitas talle lisaks kanadele võtta tuppa ka kitse ja seejärel lehma ning kui mees rabi nõuande järgi lõpuks kanad toast välja laskis, nautis ta tõelist vabanemistunnet,» tõi Allik paralleeli.
«Need kultuuriministeeriumi poolt 1990. aastate teisel poolel käivitatud programmid on kahtlemata vajalikud, kuid milleks oli vaja neid siis viimastel aastatel praktiliselt välja suretada?» küsis ta.
«Ma ei ole kunagi väitnud, et kui Tõnis Lukas oleks kultuuriminister, siis oleks kultuurieelarve tugevam. Ma hindasin hoopis haridusminister Lukase tublit tööd oma valdkonna eelarve eest seismisel, sest lisaks lisaks ELi abirahale (põhiliselt kutseharidusobjektide ehitamiseks) suutis ta saavutada ka n-ö. Eesti enda raha suurendamise oma haldusalas,» selgitas Allik.
Eurorahast
«Kultuuri rahastamise üle järelduste tegemine kultuurivaldkonna osakaalu muutumise järgi riigieelarves on pealiskaudne ja eksitav, selles osas on minister Laine Jänesel muidugi õigus. On ju riigieelarve struktuur ise aastate jooksul korduvalt muutunud ning ka sinna lisandunud nn. Euroopa Liidu toetusrahas on kultuuri osa tühine,» nõustus Jaak Allik.
«See ei tähenda nagu oleks EL kultuurivaenulik ühendus, pigem vastupidi - Euroopa Liidus on kultuurivaldkond jäetud selgelt rahvusriikide haldusalasse, mis tähendab, et Euroopa Liit ei normeeri, standardiseeri ega tsentraliseeri kultuurialal suurt midagi, vaid mõistab, et rahvuskultuuride iseseisvus ja eripära on Euroopa ühine rikkus,» selgitas ta.
Euroopa Liidu rahakott pole Alliku sõnul ka mingi isetäituv rahaveski, vaid kujutab endast rikkamate liikmesriikide abi vaesematele ning on suunatud prioriteetselt neisse valdkondadesse, milles konkreetsed riigid tõesti mahajäänud on või siis piirideülese tähtsusega probleemide lahendamisele (keskkonnahoid, infrastruktuur, tööjõukoolitus).
«Sinna hulka kuulub ka suuremate huviväärsuste rekonstrueerimine ja ehitamine (meil ERM ja veel mõned objektid),» selgitas Allik.
«Me võime olla pigem uhked, et meie rahvuskultuur ei kuulu abivajate hulka, pigem võiksid paljud Euroopa riigid meilt selles osas mõndagi õppida, kaasa arvatud ka kultuuri rahastamisse puutuvat,» avaldas ta veendumust.
«See aga ei tähenda kaugeltki, nagu oleks meil praegu asjad hästi. Teades, et kultuuri areng on jäetud rahvusriikide haldusalasse ja nähes, et teistesse valdkondadesse laekub tublisti välisvahendeid, peaks just omavahendite jaotamisel rahvuskultuur olema üheks prioriteediks, mida ta praeguse valitsuse jaoks kindlasti pole,» leidis endine kultuuriminister.