Riho Saard jutustab loo, kuidas kristlusest sai vahend antiikmaailma hävitamiseks ja kuidas tuhat aastat hiljem, renessansi ajal, toimus vastupidine. Hellenistlike väärtuste abil kukutati paavstluse poliitiline ülemvõim. Saard läheb oma kriitilise kristluse ajalooga veelgi kaugemale ja astub vastu kiriku poliitilistele võimupüüdlustele. Nagu tema teosest lugeda võime, on kiriku ja riigi liit vägivaldsuse tekitaja.
Religiooniteaduse sünd Eestis
Saard kirjeldab mütoloogiavaba algkristlust ja mõningaid kristluse mõtteloo peateemasid. Kristlus sündis eri kirikute vahelise võitlusena. Õnnetus juhtus kristlaste võimule saades 4. sajandil, kui riigivõimuga koostööd tegevad kristlased muutusid vägivaldseks. Usutunnistusliku mütoloogia uskujate ja paavstluse tõusuga algas sektantlik kirikute paljususe hävitamine. Kui Euroopas kadus ariaani kirik, siis idamaadele levinud nestoriaani kirikut polnud kauguse tõttu võimalik likvideerida.
Nestoriaani kirik levis üle Aasia Hiinani ja õitses helleenide mõttetarkuse ja teaduse pinnal. Nestoriaanid on näide humanistlikust kristlusest. Saard on nagu arst, kes kirjeldab haiguse teket, kulgu, sümptomeid ja määrab ravi. Teoses kujutatakse teoloogilise antisemitismi tulemusi ja paavstikiriku inimvaenulikust.