Prantsusmaa hoiab sõdureid sees

Arnaud Danjean Foto: Andres Haabu

Põhja-Malis korda hoidvad Prantsuse sõdurid täheldavad endiselt islamistide katseid sinna naasta, ütles Arnaud Danjean, europarlamendi julgeoleku ja kaitse komisjoni prantslasest juht, möödunud nädalal Tallinnas antud intervjuus Postimehele.

Kuivõrd edukas on olnud teie kodumaa jaanuaris Malis alanud sõjaline operatsioon «Serval»?

Sõjaliselt on edu, mida Prantsuse väed mõningate Aafrika riikide – täpsemalt öeldes Tšaadi ja Nigeri – abil saavutasid, vaieldamatu. Nad peatasid ja tõrjusid tagasi islamistide pealetungi. Islamismi oht on Põhja-Malist kadunud.

Augustis olid Mali presidendivalimised. Olin pisut skeptiline ja kartsin, et need toimuvad liiga kiiresti, kuid hääletus kulges tõrgeteta ja võib olla väga rahul.

Palju väljakutseid on alles. Esimene neist oleks seni saavutatud edu kindlustamine. Julgeolek on taastatud, kuid siiski habras. Tean, et nii Prantsuse kui ÜRO väed, praegu sinna saadetavad Aafrika üksused, näevad aeg-ajalt mõnede islamistlike gruppide katseid tulla tagasi Põhja-Malisse.

Teine suur teema tuareegide ja keskvõimu lepitamine. See on tõenäoliselt suurim väljakutse uuele valitsusele. On jõutud mõningatele kokkulepetele, millest võime eeldada, et relvakokkupõrkeid ei tule, kuid poliitilises mõttes alles tuleb leida viis, kuidas tuareege integreerida.

Kolmas asi on Mali riigi tugevdamine. Viimase kahe aasta jooksul ei näinud me seal mitte ainult islamistide aktiivsust, vaid ka nõrga riigi kuritarvitamist.

Kuulsin hiljuti arvamust, et iga uus tuareegide põlvkond korraldab oma mässu keskvalitsuse vastu.

See on tõsi. Siiani pole neile kunagi rahuldavat lahendust pakutud. Nad tunnevad põlgust keskvalitsuse vastu, nende elustiil on teistsugune, nad kuuluvad hõimudesse, kes elavad Nigeris, Malis ja Mauritaanias – nad ei tunnista tegelikult postkoloniaalseid riigipiire.

On tõsi, et Mali tuareegid pole oma olukorraga väga rahul. Seda ei saa väga lihtsalt vaid kokkuleppega lahendada, see püsib tõenäoliselt nii ka tulevikus.

Samas näeme, et mõned sama piirkonna riigid on suutnud enam-vähem hakkama saada. Nigeris on poliitiline ja institutsionaalne integratsioon olnud pisut parem, isegi kui praegu kuulen, et seal mõningaid pingeid on.

Saame vaid loota, et see ei kasva üle relvastatud konfliktiks. Selles osas olen ma pigem optimistlik. Pärast kahel viimasel aastal toimunut, pärast islamiste ja Prantsuse armee pealetungi, tunduvad nii tuareegid kui Bamako keskvalitsus olevat rohkem valmis rahulikuma lahendusega tööd tegema.