Loe katkendeid Kalle Klandorfi raamatust «Palgasõdur»

Kalle Klandorf esitles poolelulist põnevusromaani «Palgasõdur». Foto: Mihkel Maripuu

TallinnCity avaldab mõned katkendid endise kriminaalpolitseiniku ja eriteenistuse juhi Kalle Klandorfi poolelulisest põnevusromaanist «Palgasõdur».

Palgasõdur. Ükski hunt

1.
Mees mu vastas peeglis vaatab mind kuidagi küsivalt. Kes ma üldse olen? Naist ei ole, lapsi ka vist ei ole, vähemalt keegi pole mulle pretensioone isatunde puudumise osas esitanud. Olen olnud sportlane – ujuja, sõjaväes diversant, eradetektiiv, palgasõdur, nüüd palgamõrvar.

Vastik nimi – palgamõrvar. Pidin ma ennast siduma selle Niilo Rossiga. Oleks võinud edasi eradetektiiv olla, aga ei. Sulle on vaja vaheldust. Sulle on teistsugust seiklust vaja, relvi täristada, raha kokku ajada ja siis see mingite kuttide ja naistega maha juua. Ilmselt hakkab närvidele ka see, et pead üksi ja ükshaaval inimesi tapma. Muidugi neid saab inimesteks suurte reservatsioonidega nimetada. Need on samasugused pätid nagu mina. Võib olla veel hullemadki. Kuigi ajakirjandus nimetab neid hellitavalt „ärimeesteks”.

Palgasõdur on hoopis teine tera. Meeskonna värk. See mida sa teed, isegi, kui tapad, muutub häguseks, mittekonkreetseks ja jaguneb kõigi vahel ära. Loll oled – peegliahv! Ükskord mendid mu ikka kinni panevad, kuigi ega nad minus tapjat ei kahtlusta. Mõnda nende ülemustest tunnen ma isegi väga hästi. Mõni on lausa parim sõber.

Mis Niilol viga. Tema on rikaste vanemate laps. Vanemad kuulsad heliloojad. Pea tal jagab ja seda kasutab ta hästi ära. Tänapäeval nimetatakse temasuguseid hellitavalt analüütikuteks. Ptüi! Vene ajal nimetati suurekaliibrilisteks aferistideks. Üheksakümnendate algusel vedas relvi Lõuna-Ameerikas. Jäi seal vahele. Pääses kuidagi vanglast.

Kuna ta paps oli kah kultuuramehest presidendi lähedane sõber sai Niilo tema toel riigiametisse. Siis ajas ühele lollile peaministrile nõunikuametis kärbseid pähe. Kui riigi poliitika vahepeal muutus pidi äärepealt kinni kukkuma, aga poliitika muutus jällegi ja tema teeneid vajati uuesti. Muidu ju sile poiss, keeled suus ja puha, aga vahest tahaks sita maha lüüa, sest ta raibe müüb ju sinu vajadusel kohe maha. Kurat teab, keda ta teenib? Kuna ma seda ei tea, siis nimetan teda lihtsalt maailma kaliibriga avantüristiks. Mina olen oma Armani ülikonnad vastupidiselt temale välja teeninud rusikatega ja pikatorulise püssiga.

Vaataks õige, mis seal minibaaris on, ehk hakkab kergem. Veinid, õlu, vesi, mahl, viski, viin, ja konjak. Alustaks kergemalt. Kuna ma õlut ei joo, siis joon valget veini. Panen punase Marlboro ette ja tõmban seda ahnelt kopsudesse. Enesetunne hakkab endast märku andma. Minu nimi on Heiko Liinat. Tegelikult on mul isegi mitu nime. Ja mitu erinevat minevikku.

2.
Tunnen kuidas keegi mind raputab. Päevnik, mis tal on? Väljas on alles jumala pime, tahaks veel magada.
„Prosnis Pribaltika!“ raputab päevnik minu kätt edasi.
„Keri perse!“ vastan talle selges eesti keeles, millest see tunguus tuhkagi aru ei saa.
„Ära jama, tõuse, ülemused tahavad sind näha!“ ei tee päevnik mu lähetust kuulmagi.

Ajan jalad alla ning imestan, et teised kõik magavad, aga mina pean tõusma. Mis nüüd lahti, kas jälle küüditamine või viiakse mahalaskmisele nagu 41 aastal Värska laagrist Eesti ohvitsere viidi? Panen mundri selga ja vaatan käekella, kell on üks öösel.
Koputan ülema uksele ja astun sisse. Tahan ette kanda, aga ülemus teeb vaikust nõudva käeliigutuse.

„Liinat,” alustab ülemus paljutähendava häälega, „Teid viiakse üle Balti Sõjaväeringkonna käsutusse.“
„Ei taha,“ teatan ma unesegasena resoluutselt. „Ma olen siin harjunud ja pealegi on kohe tulemas sügis ja meil seal on väga pahad ilmad.“
„Istuge,“ on ülemus mu tõrksusest hoolimata kuidagi armuline.

„Kõigepealt lähete Riiga, sõjaväeringkonna staapi. Leiate sealt vastuluure majori Sergei Samosvalovi. Tema annab teile edasised korraldused. Te hakkate seal täitma eriülesannet. Ma eriti ei tea sellest midagi, aga see on ohtlik. Teie kodumaal toimuvad muutused. Meil on andmed, et Baltikumis soovitakse korraldada riigipööret. Eesti, Läti ja Leedu on asunud oma väeosasid looma. Sellele on vaja piir panna. Baltikum peab jääma NSV Liidu osaks. Seal vajatakse praegu Teie oskustega inimesi. Kas ülesanne on selge?“

„Just nii seltsimees teise järgu kapten, millal pean ülesannet täitma asuma?“ Saan aru, et see pole halb unengu, asjad on tõsisemad kui arvata võinuks.
„Juba täna lahkute väeosast ja lendate Riiga, pange oma asjad kokku. Kellegagi siin hüvasti ei jäta. Teele asute kohe. Minu auto viib teid lennujaama.“

Vaatan seinal asuvat kalendrit. 17 august 1990. Tõstan käe kõrva äärde, teen määrustepärase pöörde ja lahkun.

3.
„Palun Kolja, see inimene ei ole tõesti milleski süüdi! Lase ta lahti.“ Inga silmad on hirmunud. Kust tema peab teadma, et ma mängin lihtsalt poiste närvidel.
„Kuule tüdruk, meil on asjaajamisi pärast räägime ja sina Pets võid nüüd selle libu juurde tagasi istuda niikauaks kui me jälle tagasi tuleme.“

Poisid lähevad üle tantsupõranda, ajavad ühest lauast noored minema ja istuvad. Baarmen jookseb leti tagant välja, kummardub nende ees ja võtab tellimuse vastu.

„Pätid“ teatab Inga, et sõnast „libu” ta näole tekkind puna hajutada. „Miks ma neid küll tunnen. Näete, nüüd hakkavad jooma selle baarmeni kulul. Kui see nendelt raha küsiks, siis töölt koju minnes saaks kindlalt peksa.“ Inga võdistab õlgu, näha on, et ta püüab hoida end rahulikuna. „Varem nad ei olnud sellised, olid lihtsalt tavalised poisid, aga nüüd peale seda kui sporti hakkasid tegema, on nad muutunud. Ega nad tegelikult ka palju ei joo. Lihtsalt moe pärast võtavad kõige kallima joogi. Nad tulid siia kedagi röövima. Praegu valivad nad ohvrit. Olgu, läheme siit ära.“

„Ei.“ vastan ma kalgilt. Inga vaatab mulle otsa ja ehmub kohutavalt. Heatahtlik onu, kellega ta hetk tagasi tutvus on kadunud. „Jääme just siia ja vaatame mis juhtub.“
„Tahate ennast ära tappa lasta või? Lähme!“ Tüdruku silmi tekib midagi paanikalaadset.
„Rahunege Inga, ma toon teile uue martini,“ püüan veidi tooni tagasi tõmmata, et ta liiga endast välja ei läheks.

Minnes baarileti juurde näen kuidas poisid vaatavad üht tüsedat rootslast, kes parasjagu suudleb ühe eesti tüdrukuga. Rootslasel kõlgub tagataskust välja suur rahakott, kust omakorda ulatub välja 500 eurose kupüüri nurk. Rootslane ütleb midagi tüdrukule ja lahkub lauast. Viin Ingale martini ja istun lauda. Kaido, Kolja ja kolmas noormees lähevad rootslasele järele.
„Istuge siin ma tulen kohe tagasi.“ Inga pole midagi märganud ta on ilmselt oma mõtetega tegevuses.

Suundun meeste tualeti poole. Näen, et kolmas noormees kelle nime ma ei tea seisab tualeti uksest kaugemal ja ajab ühe tütarlapsega juttu. Hüppan tualettruumi sisse. Rootslane on selja tagant pikali löödud. Kaido sobrab rootslase taskutes ja ühe käega hoiab juba tagataskust leitud rahakotti. Kolja seisab võidukalt verised nukid käes veidi eemal.

„Petka, zatsem...“ rohkem ei jõua Kolka midagi öelda. Kiire jalalöök ja Kolja kukub põrandale. Kaido tõuseb ja järgmise minu löögiga langeb ka tema.

Rootslane on meelemärkuseta. Peahaavast tuleb tugevalt verd. Katsun rootslase pulssi, see lööb nõrgalt. Kolja hakkab elumärke näitama. Veel üks obadus talle ning Kolja on jälle hästi rahulik. Poetan rootslase rahakoti oma tasku. Äkki avaneb uks ja sisse astub Kaido ja Kolkaga koos olnud kolmas mees.

„Politsei, jääge paigale!“ mees võtab kaenlaalusest kabuurist püstoli ja suunab minule. Teise käega vehib ta minu ees töötõendiga. Lükkan mehe käe kiiresti kõrvale. Väänan relva ära. Löök käe servaga kaela pihta ja politseinik kustub hoobilt. Vaatan politseiniku töötõendilt tema nime. Kriminaalpolitsei inspektor Johannes Rukki. Pistan töötõendi tagasi talle taskusse ja väljun tualetist. Lähen rahulikult Inga juurde ja ütlen, et saadan ta koju.