«Mille professor?» uuris kõva kuulmisega matemaatik. «Ärieetika,» kordas võõrustaja valjemalt. «Mille?» küsis vanahärra uuesti ning tema krimpsus näojooned teravdusid pingul tähelepanust. «Ärieetika,» ütles võõrustaja nüüd juba nii häälekalt, et paar lähemal seisnud õpetlast uudishimulikult tema poole kiikasid. «Ei, ma ei saa ikka midagi aru,» sõnas matemaatikaprofessor pettunult ning tema nägu lõtvus taas, «see kõlab nagu «ärieetika».»
Ärieetikaga on tõepoolest huvitavad lood. Ühelt poolt peab suurem osa laiemast avalikkusest ettevõtjaid valemängijateks – kui mitte päris pättideks. Kaalu teiselt kausilt võib leida suurkorporatsioonide sõnamulina sotsiaalsest vastutustundest, korporatiivsest jätkusuutlikkusest ja jumal teab millest veel. Ka osal pisipusijatel näib olevat kindel veendumus, et nende soontes voolab sajaprotsendiline eetika. Ühes on aga justkui ühel meelel nii üldsus, eetikaministeeriumide toakassid kui ka peenemad õuekõutsid: moraalsus on tähtsam kui kõik muu.