Paul Goble: male, kabe, Süüria ja Baltimaad

Paul Goble Foto: Erakogu

Praegu Süüria ja Ida-Euroopa ümber toimuv peaks virgeks lööma kõik, kes ei ole veel märganud, et Moskva mängib malet, Washington aga kabet. Need on nii erinevad mängud, et inimesed, kes soovivad mõista praegust olukorda ja tunnevad muret tuleviku pärast ühes või teises piirkonnas, peavad tõsiselt keskenduma. Nagu teada, ei võida males see, kellel on rohkem nuppe, vaid see, kes asetab need nii, et tulemuseks on vastase kuninga matt. See nõuab mõnigi kord mõne nupu ohverdamist ja käike, mis näiliselt irduvad põhjalikult mängija kesksest strateegiast. Kabes aga võidab see, kes suudab kõrvaldada kõik vastase nupud. See on õige raske, sest kuni ühe poole nupud pole jõudnud mängulaua teise serva ja muutunud kabedeks, on kõik nupud igas mõttes võrdsed.

Mida see tähendab ülekantuna rahvusvahelisse poliitikasse? Lihtsalt öeldes seda, et malet mängiv valitsus peab silmas pidama kogu mängulauda, olema valmis ohverdama oma huvid ühes kohas, et edendada neid mujal, ja võib võita isegi siis, kui objektiivne hinnang näitab, et riik on nõrgemas positsioonis kui tema vastased, eriti kui ta tegutseb julgelt ning kombineerib vastasele ootamatult käike ühes piirkonnas liikumisega mujal – olles kindel, et kui vastased mängivad kabet, siis nad kas ei märka seoseid või panustavad kõikjal liiga palju.

Kabet mängiv valitsus on aga täpselt vastupidises olukorras: ta võib küll olla objektiivselt tugev, aga peab kõiki olukordi käsitlema nii, nagu käiks mäng elu ja surma peale. Seepärast ei kipu niisugune valitsus liikuma mänguväljal kiiresti ja julgelt, vaid pigem kaitseb status quo’d ja satub tihtipeale olukorda, kus ta paistab tegelikust märksa nõrgemana nii oma vastastele kui ka oma sõpradele ja isegi iseendale.