Vanaproua pärandas oma isatalu loomakaitsjatele

Koduta loomade varjupaik. Foto on illustreeriv. Foto: Margus Ansu.

Esimesel jõulupühal siitilmast lahkunud loomasõber Edith Laiv pärandas oma isatalu koos maa ja metsaga Eesti Loomakaitse Seltsile.

Tegemist on esimese sarnase pärandamislooga Eestis ja pärijale on seatud ka ranged tingimused: maad ja metsa tuleb kasutada loomade huvides, metsas on jahipidamine keelatud, talu ümbritsevaid puid ei tohi maha võtta, kuna need on koduks rändlindudele, ning talu peab säilima praegusel kujul.

Edith Laiv oli 1987. aastal üks Tallinna Loomakaitse Seltsi asutajaid, millest kasvas välja ka Eesti Loomakaitse Selts. Tema kodutalu asub Abja vallas Viljandimaal. Muidu pealinnas elanud Laiv kolis tallu tagasi paari aasta eest. Tema sõbrannad, samuti loomaarmastajad Mai Levin ja Luule Saat meenutasid, et Laiv oli oma maakodusse väga kiindunud ning loomaarmastuse oli ta pärinud kindlasti just isatalust.

Loomakaitse selts pole veel otsustanud, mis Laivi isatalust ja tema kantud ideedest edasi saab. Kuna seal lähedal asub Nigula metsloomade taastuskeskus, siis on võimalik, et talust luuakse metsloomade-lindude rehabilitatsioonikeskuse filiaal. Aga võib-olla hoopis loodussõprade ja koduloohuviliste kokkutulekupaik, omalaadne mulgi talukultuuri näidis või kõik korraga.

Loomakaitse seltsi esindaja Heiki Valner ütles, et pärandus näitab seltsi usaldusväärsust ning seab neile ka suure vastutuse. «Samuti peaks see panema inimesi mõtlema sellele, kui palju me külastame oma emasid-isasid ning kas ühel hetkel ei olegi nii, et 365 päeval aastas on meie lähedaste suurimateks kaaslasteks vaid lemmikloomad,» tõdes Valner.

«Eriti nördima panevad juhtumid, mil lapsed tahavad vanemate surma järel üksi koju jäänud koerad-kassid meile tuua ning ei leia oma kodus ja südames vanemate lemmikutele kohta.»