David O'Brock päästab katastroofist

David O'Brock Foto: Andres Haabu / Postimees

Eestimaa mitte-eestlased kutsuvad seda soravat eesti keelt rääkivat ameeriklast armastavalt naš Deivid. On põhjust – ta on paljude nende elupäästja.

Ameeriklane David O’Brock mäletab seniajani, mis tal tuli alla neelata, kui endine peaminister Tiit Vähi oli värvanud ta eelmise sajandi lõpus Ida-Viru tööstushiiu, elu ja surma vahel vaakunud Silmeti juhtkonda. Alati, kui ta tegi mõne ettepaneku, kuidas toodangut parandada, kuulis ta ettevõtte kogenud spetsialistidelt vastuseks: «Sina ei tea midagi. Me oleme alati niimoodi teinud ja teeme edasi.»

Nüüdseks, hoolimata esialgsest vastuseisust, on teiselt poolt Atlandit pärit O’Brock (43) teinud problemaatilisel Ida-Virumaal imet. Haruldasi metalle ja muldmetalle tootev Molycorp Silmet AS, suurimaid teaduspõhiseid kõrgtehnoloogia ettevõtteid Eestis, on saanud tema juhtimisel jalad kindlalt alla. See tähendab, et O’Brock on suutnud ühtlasi päästa Sillamäe, nõukogudeaegse kinnise linna, hävingust.

Vestlus O’Brockiga tema kontoris Sillamäel toimus sulaselges eesti keeles. Ja ärge peljake: me ei rääkinud tootmistehnoloogiast! Rääkisime ennekõike sellest, miks üks Ameerikamaa mees on nii palju oma energiat pühendanud Eesti hüvanguks.

Vaevalt on enamik Eesti inimesi Sillamäele üldse sattunud. Kuidas teie ameeriklasena end selles nõukogulikus linnas tunnete?

Väga hästi. Ma küll ei ela siin, vaid Rakveres. Mu naine on sealt pärit. Kuid ma ööbin päris tihti tehases, eriti talvel, kui on halvad teeolud. Mul on siin väike tuba, kus saan mõned tunnid magada. Aga suvel sõidan igal õhtul koju. Kuna suvi on lühike, tuleb iga viimane kui minut päevavalgusest ära kasutada, et jõuaks õhtul näiteks lastega mängida.

Rakverre on Sillamäelt ligi 100 km. Millele sõiduaeg kulub?

Hommikul kasutan aega idaklientidega rääkimiseks, näiteks Jaapanis, kus päev on juba käimas, või mõtlen, mida päeva jooksul teen ja millal. Olen planeerimist õppinud [Ameerika juhtimiseksperdi] Stephen Covey koolitusest «Tõhusalt töötavate inimeste seitse harjumust». Tänu sellele saan palju rohkem tehtud, kui saaksin muidu. Tööpäeva lõpus, kui Ameerikas inimesed ärkavad, pean mõnikord päris pikki konverentsikõnesid.

Sõidu ajal?

Jah, aga absoluutselt hands-free. Enamiku ajast ma nagunii kuulan. See on ameerika kultuuri eripära, et neile meeldib väga oma mõtteist rääkida. Vahel räägin ma poolteise tunni jooksul ainult 30 sekundit.

Kui suur on teie mobiiliarve?

Mõnel kuul on suurem kui teistel tehases kokku, ja meil on ikka mitusada telefoni.

Sattusite Eestisse ligi 20 aastat tagasi vahetusüliõpilasena, leidsite siin Triinu, kellega Ameerikas abiellusite ja elasite mõnda aega USAs. Tavaliselt jäävadki sellised segapered Ameerikasse. Miks teie ei jäänud?

Alustame sellega, et ma ei ole tavaline ameeriklane. Teadsin juba noorest peast, et tahan reisida ja mujal maailmas elada ning kogemusi saada. Mind huvitasid teised kultuurid, teised keeled. Seepärast olin juba kooli ajal aasta Austraalias vahetusõpilane.

Minu jaoks ei ole tähtis, kus ma elan, vaid kellega elan. Kuna mu naisel on väga tugev perekond, siis otsustasime, et kui laps tuleb, oleme vähemalt kuus kuud Eestis. Aga eesti keel hakkas mulle külge palju lihtsamini, kui arvasin, ja siis pakuti siin tööd. Abikaasale on väga oluline, et lapsed kasvaksid eestlasteks, ameeriklaseks on palju lihtsam saada.

Usun, et elu pakub palju rohkem naudingut, kui oled paindlik ja ei tee liiga konkreetseid plaane.

Kas Ameerikas poleks siiski parem olnud, sest seal on elustandard kõrgem, sissetulekud suuremad, võimalusi rohkem?

Sissetulek on suurem, aga ma ei ole nõus, et elustandard on seal kõrgem. Siin saan aastas neli nädalat puhkust – ma küll ei võta seda kunagi välja –, aga hea on teada, et võin võtta. Ameerikas töötad esimesed viis aastat ja saad võib-olla ühe nädala puhkust. Pärast viit aastat samas töökohas saad teise nädala ka, ja alles enne seda, kui lähed pensionile, hakkad saama võib-olla ühe kuu puhkust. Aga niipea kui lähed mujale tööle, hakkab kõik jälle nullist pihta. Lisaks saavad Eestis naised, ja ka isad, olla lapse kõige tähtsamad aastad temaga koos kodus. Ja kui ma haigeks jään, lähen arsti juurde või haiglasse ega pea muretsema, kas lähen pärast seda pankrotti. Minu arust on sellised asjad palju väärtuslikumad kui raha. Mu elu on palju rikkalikum, kuna tegime valiku tulla siia.

Millega oli Eestis kõige raskem harjuda?

Alguses bürokraatiaga. Ma olin natuke imelik juhtum, et keegi tahab siia elama tulla – tookord ei teadnud ametnikud ise ka, mida minuga teha. Aga migratsiooniameti inimesed Rakveres olid imetoredad ja proovisid igati aidata. Olen neile tänulik, muidu mul oleks veel vähem juukseid alles (naerab).

Mu õde, kes on 51-aastane, tuli sel suvel mulle külla. Ta reisis elus esimest korda väljapoole Ameerikat ja imestas, et kas me tõesti sööme hommikul võileiba, ja veel lihaga või kalaga. Sööme! Ta proovis – normaalne.

Ma olen paindlik mees, mind miski suurt ei häiri.

Kuidas te Eestis ärisse sattusite, sest olete ülikoolis lõpetanud hoopis rahvusvaheliste suhete eriala?

Jah, tahtsin diplomaadiks saada. Ärisse sattusin jälle seoses paindlikkusega. Silmeti direktor sai teada, et siinkandis on üks ameeriklane, kes oskab natuke eesti keelt. Tol ajal töötasin Ida-Virumaal Kohtla-Järve Soojuses. Silmetis oli müügiabi vaja. Andsin nõusoleku proovida midagi väljaspool oma mugavustsooni. Võib-olla kukun läbi? Aga kui sa ei proovi, ei saagi teada. Kas ma kartsin? Arvan, et kui Tiit Vähiga tuttavaks sain, siis natuke kartsin küll, sest olin kuulnud, kes ta on. Karta võib, aga ei tohi lubada, et kartus sinu elus ruulib.

See siin on ikkagi keemiatehas ja teil polnud selleks mingit ettevalmistust. Kuidas otsa peale saite?

Tegin keemiaraamatud lahti ja hakkasin õppima. Õpin siiamaani. Ega ma algul vaadanud, kuidas neid metalle tehakse, sest selleks on siin inimesed, kes seda teavad; aga nemad ei teadnud, kuhu need metallid lähevad ja millist toodangut üldse vaja on. Uurisin selle kiiresti välja. See oli higiga õppimine.

Miks te juba kahe aasta pärast Viru Keemia Gruppi üle läksite?

2001 oli Silmetile väga hea aasta, teenisime mu mälu järgi 71 miljonit krooni kasumit. Siis hakati VKGst küsima, et tule tee meil ka sama, mida oled Silmetis teinud. Ma ei tea, kas see rõmmustas härra Vähit või mitte, aga leppisime temaga kokku, et lähen ja aitan VKGd.

Algul arvasin, et VKGs võtab kolm aastat, et kõik korda teha. Aga neil oli seitse ettevõtet, igaühel oma turundusprobleemid. Pidin leidma, kuhu nende toodangut müüa. Näiteks tegelesin ühe vaigufirmaga. Teate ju Püssi plaate? See vaik, mis paneb puidu kokku, oli tehtud VKGs. Sõitsin autoga läbi kõik puitlaastplaaditehased Lätis, Leedus, Venemaal. Kõik ostujuhid olid mind vähemalt üks kord välja visanud, aga ma proovisin läbi akna uuesti sisse ronida, et ostke ikka, proovige. Lõpuks nad ostsid, ja tulemused olidki paremad.

Juba 2005. aastal hakkas Tiit Vähi mulle helistama, et tule tagasi, hoogu on vähemaks jäänud. Küsisin VKG juhtidelt, kas olen teinud kõik, mis lubasin. Jah, oled küll, vastasid nad. Nii tulin Silmetisse tagasi.

Miks Eesti inimesed ei suuda müüa, nii et pidi teiesuguse ameeriklase appi kutsuma?

Üks asi oli keeleprobleem. Teine asi oli see, kuidas saada hakkama erinevate kultuuridega. Ma ei ütle, et iga ameeriklane saaks sellega hakkama. Ameeriklased on sageli suurriigi mentaliteediga – nüüd te peate ostma! Niimoodi näiteks Jaapanis asju ajada ei saa. Ma olin tollal nõus töötama nagu hull.

Mis teid kannustas?

Kui nägin algul, milline kriitiline olukord oli Silmetis. Peaaegu iga nädal pidime arutama, kas kuulutame välja pankroti või saame ühe nädala veel töötada. Tollal töötas siin peaaegu 700 inimest, ja kui keegi jääb tööst ilma, siis mida keemikud teevad, kui nad kaotavad töö – nad keedavad keemiat. See keemia võib olla mõnele väga mõnus, aga see ei ole seaduslik ja ei ole üldse hea ühiskonnale. See oli südametunnistuse küsimus, et kui terve tehas loodab minu peale, kas saan selle kuidagi august välja tuua.

Nii suur vastutus pidi teile ilmselt suurt stressi tekitama?

Ei tekitanud. Jah, olukord oli raske, aga ma seadsin konkreetsed eesmärgid. Ja ma ei raiska aega ega tervist what if [mis siis saab, kui...] peale, mida ma ei saa kontrollida. Kui probleem tuleb, lahendame selle ära, aga kui ei tule – milleks muretseda selle pärast?

Kust te müügimehe oskused olete saanud?

Nagu kõik, õpime oma lähedaste käest. Mu isal on firma, mis müüb selliseid vett pumpavaid tuuleveskeid, nagu näeb kauboifilmides. Ta müüs neid üle Ameerika. Nägin, kuidas ta klientidega käitus.

Kui teid uksest välja visati, siis kust võtsite söakuse, et uuesti aknast sisse ronida?

Kui sa ise usaldad oma toodangut, on see päris lihtne – nad lihtsalt ei saa aru, miks nad peaksid ostma. Tuleb uuesti selgitada, miks ostmine on nende paremates huvides. Muidugi tuleb mõnikord kartus, mis juhtub siis, kui nad jälle ära ütlevad. Aga tuleb õppida sellest üle olema. Kui ükskord hobuse seljast kukud, tuleb ikka uuesti selga ronida, kuigi see ei anna garantiid, et järgmine kord jälle ei kuku.

Kellele on kõige raskem ligi pääseda?

Jaapanlasi on kõige raskem lugeda. Ka hiinlastest on päris raske aru saada, mida nad mõtlevad. Ameeriklastel loed kohe näo- või kehakeelest välja, mida nad tegelikult mõtlevad. Jaapanlastega on viisakus asi number üks. Sa ei tohi neile peale käia. Neile ei meeldi öelda «ei» – seega ei tohi neile peale pressida, et nad peaks «ei» ütlema. Kui nad ütlevad, et mõtleme selle asja peale, pead aru saama, et see tähendab «ei». Siis tuleb asju teistmoodi vaadata, anda neile võimalus «jah» öelda. Kui nad mõnikord ütlevad, et «jah, okei», siis see tähendab, et okei, ma saan sinust aru, aga mitte, et olen sinuga nõus.

Okei, toodangu müüte maha, aga kas te raha ka alati kätte saate?

Mina saan. Ma väldin kõiki riske. Tuleb teada, kas firmal on raha maksta, ja tuleb hoida suhteid. Mõnest riigist või uuelt kliendilt, keda sa ei tunne, tuleb võtta ettemaks. Venelastel on näiteks selline kultuur, et seal käib kõik ettemaksuga. Külma arvet ei ole mul olnud – ptüi-ptüi-ptüi.

Teil ei ole ju ärijuhi kraadi, aga ometi juhite suurt, umbes 600 töötajaga ettevõtet. Kust olete hankinud ärijuhtimise oskused?

Tänavalt.

Tänavalt?!

Töö käigus. Kui räägin mõnele kliendile meie toodangust, siis küsitakse, kust ma keemiakraadi sain. Sillamäelt sain! Ma võin rääkida põhjalikult ja pikalt, ega ma kõigest ise alati aru saa, aga ma oskan rääkida (naerab). Olen varem töötanud ka sellistes Ameerika kompaniides nagu UPS ja Victoria’s Secret Catalogue (resp pakiposti- ja rõivakompanii – P.P.).

Olen selline õpilane, kes kuulab ja siis õpib. Raamatust ei oska ma õppida, see oli mul ka ülikoolis probleem. Pean õppima töö või praktika käigus. Sama on keelega. Olen proovinud lugeda eesti keele raamatuid ja õppida grammatikavorme, aga olen puupea (muigab). Kui kuulan, kuidas inimesed räägivad, olen nagu laps, kes kuulab, kuidas räägitakse, ning vastan sama tooni ja aktsendiga.

Mis on kõige suurem peavalu? Töötajate leidmine?

Veel ei ole. Ja ma väldin selle juhtumist. Meil on koostöö Sillamäe kutsekooliga, seal on kaheaastane õppeprogramm, mida toetame, et õpetada välja operaatoreid ja laboritehnikuid. Iga kuu kirjutan tehase juubilaridele den roždenija kaarte, ja sel kuul on 23 inimest, kes saavad 55, 60 või 65. Aga siin saab 55-aastaselt pensionile. Seega, nad on kõik pensionärid, aga neil on sisemist passiooni, et siin tööd teha. Kuid ükskord tahavad nemad ka päeval kalale minna ja lapselaste eest hoolitseda, nii et tuleb töötajaid juurde otsida. Kõrgematele kohtadele on väga tarku inimesi vaja. Aga isegi kui sul on magistrikraad, ei tähenda see, et saad siin kohe tööle. Meil läheb kaks-kolm aastat, enne kui aru saad, mida teed. Lisaks peab oskama vene keelt.

Me oleme leidnud siinseid inimesi, kes on käinud ülikoolis, ja kutsunud neid tagasi siia tööle. Minu arust see on linna arenguks parim. Me toetame ka Sillamäed hästi palju, näiteks remonditud kultuurimaja, orkestrit, tantsutruppe. Tahan, et linn oleks koht, kus saab elada, sest elu ei ole ainult töö. Ma ei taha, et see linn välja sureb, nagu paljud Eesti linnad. Vaadates, kui palju on siin noori lastega, siis see mulle meeldib – kui nad rajavad oma kodu siia, siis nad jäävadki siia.

Töötajad on teil enamikus venelased?

Venelased, usbekid, tatarlased, kasahhid... Neid, kellel vene keel ei ole emakeel, on 15 umbes 600st.

Teil on vene keel suus?

Nii hästi kui eesti keelt ma vene keelt ei oska, aga saan hakkama. Inimesed on siin harjunud minu puu-vene keelega.

On see ka omandatud töö käigus?

Mul on üks tubli proua Svetlana Kohtla-Järvel, 79 aastat vana õpetaja, kelle juures käin kaks korda nädalas ajalehte lugemas ja tema korrigeerib. See on väga aeglane süsteem, aga mulle sobib, sest mul ei ole aega kodutööd teha.

Mul vist vedas, et sain kõigest päevase etteteatamisega teie jutule?

Võtsin eesmärgi sel aastal vähem reisida. Esimest korda kümne aasta jooksul olen terve septembrikuu Eestis. Ma ei lenda kuhugi.

Kui palju mullu reisisite?

Olin komandeeringus umbes 130 päeva.

Pakuvad need käigud ka põnevust või tekitavad peamiselt pinget?

Mulle väga meeldib reisida. Igal pool, kuhu lähen, otsin, mida õppida, kas kohalikust kultuurist või usust või inimestest.

Kui teile inimesed välismaalt külla tulevad, siis mida neile siin näitate?

Mulle meeldib viia neid Narva kindlusse. See on natuke eksootiline, eriti ameeriklastele – ohoo, Venemaa! Milline ilus linn oli Narva enne Teist maailmasõda, ma pakuks, et võib-olla isegi ilusam kui Tallinn! Loomulikult Ida-Virumaa loodus: Ontika pankrannik, Narva-Jõesuu... Kui inimene on esimest korda Eestis, proovin Tallinna näidata. Naine on öelnud, et peaksin paluma [ajaloolasel] Jüri Kuuskemaal endale vanalinna tuuri teha, et saaksin veel rohkem teada. Ma ei ole kindel, et kõik need legendid, mida räägin, on sada protsenti tõsiselt võetavad (naerab).

Kui palju see äritegemisele juurde annab, et olete ameeriklane?

Mõne ameeriklase jaoks hästi palju. Ta vaatab, et ahah, ma olen ameeriklane, järelikult ongi aus inimene. Ma ei tea... ma olen küll saanud Eestis tuttavaks mõne ameeriklasega, kelle käest ei ostaks mitte midagi.

Mida arvate Eestisse võõrtöötajate toomisest?

Me oleme [Silmetis] ka Venemaalt toonud... isegi Ameerikast. Kui inimene, kes sisse tuuakse, tahab siin mitte ainult tööd teha, vaid osaleda ka ühiskonnas, siis olen poolt. Siin elamine ei ole ju ainult töö. Kui nad ühiskonnas ei osale, siis nad ei ole õnnelikud ja mõnikord võib tekkida arusaamatusi kohalikkudega. Aga see tähendab ka, et ühiskond peab neid aktsepteerima.

Ma olen näiteks Rakvere reaalgümnaasiumi hoolekogus. Mulle on tähtis, et annaksin midagi ühiskonnale tagasi.

On teil ka mõni hobi?

Pere on minu hobi. Mulle meeldib perega koos olla, ükskõik, mida teeme, kas reisime või lihtsalt istume ja mängime lauamänge. See aeg on niigi lühike, mil mul on lapsed, nii et pean seda aega nii palju väärtustama kui võimalik, sest varsti lähevad nad kodust ära ja loovad oma pere. Siis on mingi aeg, kui oleme naisega koos, ja siis tulevad loodetavasti lapselapsed ning jälle saabub rõõmus aeg.

Käin väga palju ka klassikalise muusika kontsertidel ning teatris, eriti armastan Tallinna Linnateatrit. Mu naine on hea kokk ja naudib head toitu, armastame käia eri kohtades söömas ja kutsume sõpru külla, et üheskoos süüa teha.

Mis keeles kodus räägite?

Lastega räägin ainult inglise keeles. Emaga räägivad lapsed eesti keeles. Mina räägin naisega segukeelt, mis on mõnikord päris naljakas.

Kuidas teie Kukerpillidega tehtud plaat on müünud?

Tuleb nende käest küsida, kui suur müük oli.

Ärge vingerdage, müügimees peab ikkagi teadma, kuidas ta kaup on läinud!

Äkki on mõned kuskil veel alles... Tean, et mingi raha on sisse tulnud. Kümme plaati läks näiteks Jaapanisse, minu klientidele.

YouTube’is on teie videot «Love Song» vaadatud 23 000 korda. Olete rahul?

Päris normaalne. Suvel tegime Kukerpillidega üheksa ühiskontserti, neist viimase Silmeti perespordipäeval Sillamäe kesklinnas. Väga lõbus oli!

Ometi ei ole te laulmist ka õppinud!

Ei ole. Aga ma olen alati duši all laulnud. Kui olin väga noor, pidin kirikus kooris laulma, aga õnneks, kui häälemurre tuli, ei pidanud seda enam tegema. Nüüd on laulmine nauding.

Kas te vanemad elavad endiselt Ohios North Bentonis?

Jah. Isa läks pensionile, kui lõpetasin ülikooli. Ta töötas firmas General Tire, ta oli keemik. Tuuleveskifirma oli tema hobi. Alles sel aastal ütles ema, et ta peab veskifirma maha panema. Nad ehitavad endale unistuste maja meie talu taganurka. See tuleb absoluutselt off the grid (ilma üldisse elektrivõrku lülitamata – P.P.). Nad kasutavad ainult päiksepatareisid ja tuult ning ehitavad vee saamiseks tuuleveski.

North Benton – kui suur see on?

Võib-olla sada inimest. Kui sellest läbi sõidad ja korraks silma pilgutad, siis on vsjo (naerab).

Kui tihti seal külas käite?

Kui Ameerikas pikkadel reisidel käin – mõnikord olen kaks-kolm nädalat eri klientide juures – ja sinna lähedale satun, näiteks Chicagosse või New Yorki, kust on Ohiosse kaks tundi lennukiga, proovin vähemalt ühel nädalavahetusel kodus käia. Kui lähen koju, söön ema sööki ja magan oma vanas voodis, on see firmale odavam, kui jään New Yorgis hotelli.

Kas saadate lapsed ka Ameerikasse õppima, seal ju head ülikoolid?

Tegelikult on kõik ülikoolid head, kui laps tahab õppida, ja kõik ülikoolid on halvad, kui laps ei taha õppida. Vaatan, mida nad ise tahavad. Tean, et tütar tahab hirmsasti näitlejaks saada. Minu arust on Eestis väga head võimalused näitlemist õppida. Poeg on 12, nii et veel on vara öelda, mida tema tahab, aga ta ujub päris hästi. Lapsed elavad tavalist toimeka kooliõpilase elu: kool, muusikakool, trennid jm huviringid. Mõlemad on väga tublid. Meil on kokkulepe, et reisin ringi ainult siis, kui neil on kool, et saaksime suvel rohkem aega koos veeta. Igal aastal proovime minu lennupunktide arvelt kuhugile minna. Nemad otsustavad, kuhu. Aga see tähendab, et nad peavad uurima, mis seal kohas on ja mida me teeksime – see on neile hea õppimisvõimalus. Reisimisest õpib minu arust palju paremini kui ainult kooliraamatust lugedes.

Teil on Eisma külas suvekodu. Kas see tähendab, et olete juured sügavalt Eestimaasse ajanud?

Kuulsin sellest kohast, aga see ei olnud müügis. See oli [ettevõtja] Aadu Luukase käes. Läksin sinna vaatama, aga kohe, kui sattusin õuele, täitis see koht mind täitsa värske energiaga. Enne seda ma eriti ei uskunud selliseid asju, et eestlastel on oma puu või kivi ja nad saavad sellest energiat. Aga pärast läbirääkimisi oli Aadu nõus selle koha mulle müüma.

Kuid asjad, mida saab osta raha eest, on lihtsalt asjad. Nad ei ole tähtsad. Tähtis on ikkagi pere. Ja kui pere otsustaks, et nad tahavad hoopis Prantsusmaale elama minna, tuleb asjad lihtsalt maha müüa. Niikaua kui mul on tervist, siis ükskõik, kus ma maailmas olen, kitse või lehma lüpsta või põllutööd teha ma ikka oskan, et pere jaoks leiba teenida.

Kas tunnete, et olete saanud osaks Eesti ühiskonnast ja rahvast?

Kuna annan oma osa ühiskonnale, isegi rohkem kui enamik eestlasi, võib-olla, ja olen aktiivne inimene, ja oskan keelt ka, mis on väga oluline – siis on Eesti inimesed mind aktsepteerinud. Ma saan ka kõigist saunanaljadest aru. Aga veel tähtsam on see, et Virumaal, olen kuulnud, kutsub linnarahvas mind naš Deivid. Keegi ei kutsu mind gospodin O’Brock või David Kennedovitš. Minu arust on see nii suur kompliment! Isegi kõiki eestlasi, kes on Ida-Virumaal minust pikemalt töötanud, ei aktsepteerita siin tõsiselt.

David James O’Brock-Kaljuvee (43)

Sündinud 8. aprillil 1970 Ohios USAs

Haridus:

West Branchi keskkool Beloitis Ohio osariigis 1988

Ohio riiklik ülikool Columbuses, Ohios, rahvusvaheliste suhete eriala 1994

Töö:

1998-1999 ASi Kohtla-Järve Soojus nõunik
1999-2001 ASi Silmet kommertsdirektori asetäitja
2001-2007 Viru Keemia Grupi juhatuse liige
2001-2007 Viru Liimid/VKG Resins juhatuse liige
2007-… Molycorp Silmet ASi (aastani 2011 Silmet) juhatuse esimees
2012-2013 Molycorp, Inc kemikaalide ja oksiidide müügidirektor

Muu:

CD «Connected Country» koos Kukerpillidega 2012

Abikaasa Triin, tütar Teele (14) ja poeg Toomas (12)

Arvamus

Tiit Vähi, Molycorp Silmeti nõukogu liige

Molycorp Silmet on üdini rahvusvaheline äri. Ettevõte ei saa ühtegi grammi toorainet Eestist ega müü sisuliselt ühtegi grammi toodangut Eestisse. Kõik tuleb väljast ja kõik läheb Eestist välja. Sellise üdini rahvusvahelise äri juhiks peab olema üdini rahvusvaheline mees, kellel on head isikuomadused, töötahe, tarkus, arenemisvõime, usaldusväärsus, samuti rahvusvaheline haare ja nägemus. David O’Brock on mitte ainult oma keeleoskuse, vaid ka muude omaduste tõttu just selline rahvusvaheline mees, kes sobib suurepäraselt Molycorp Silmeti juhiks.