Retk liivas ja vaikuses

Jussi kanarbikunõmm: 1930. aastatel tehti siin lageraiet. Polügooni rajamisel tegid oma töö arvukad laskmised ja tulekahjud ning sealt alates polegi mets Jussis taastuda saanud. 150-hektariline kanarbikunõmm on muutunud väärtuseks omaette. Foto: Eve Kruuse

Sügisel tasub Kõrvemaale fotojahile minna jalgrattal: isegi kui ilvest, karu või kotkaid pildile püüda ei õnnestu, annab rattasõit värviküllaste raba- ja metsamaastike vahel unustamatu elamuse.

Kohe alguses sai kokku lepitud, et sel rattamatkal kilomeetreid ei neela. See oli hetke nautimise retk. Lõputuna näiv Jussi kanarbikunõmm, arvukalt järvesid, vaikus – see on suurepärane Põhja-Kõrvemaa maastik aktiivse puhkuse nautlejale.
No ja siis see liiv! Seda jätkub pea kõikidele teedele nii palju, et sa juba teise päeva varasel pealelõunal päris läbi oleksid ja ei-tea-mitmendast liivasest tõusust üles rühkides jalgades väsimust tunneksid. Nii kujuneski matk tõepoolest hetke nautimise retkeks. Selle hetke nautimiseks, kui oled järjekordsest liivasest tõusust ratta koos kogu varustusega ja iseendaga üles vändanud ning hingamise rütmi taastanud. Siis on aega märgata kõrval laiuvat raba või järve veesilma.

Nõukogude ajal oli Põhja-Kõrvemaa meile suletud ala – seal asus suurtükiväe polügoon. Nüüd leiab seal õige koha see teeline, kes otsib rohkem omaette olemist, et vahelduseks linnakärale kuulata oma mõtteid. Vaikus karjub kõrva.

Kõrvemaa rattarajad Harjumaal

Raja algus Kehra raudteejaamast, lõpp Aegviidus.