Nõukaaeg lettidel tagasi

Foto: Fotod tootjatelt

Suurpoodide üüratud kassajärjekorrad ja mossis müüjad meenutavad tipptundidel üha enam nõukogude aega, ja ka nõukaaegne söök-jook murrab aina jõulisemalt sisse.

Külastad mõnd nõukaajale pühendatud näitust või käid KGB muuseumis, vaatad seriaali «ENSV», lõikad leivakäärule paksu viilu Doktorivorsti, rüüpad Žiguli õlut peale ja elu tundub lill. Nooruses oli ju kõik teisiti kui nüüd, rohi oli rohelisem, taevas sinisem… Mis sest, et suitsuvorsti ja jäätist sai harva.

Toiduainetööstuse ettevõtjad teavad suurepäraselt, et elanikkond vananeb, ning ükstapuha, kuidas neid nimetada – nostalgia- või retrotoodeteks –, menu tundub seesugusele toodangule kindlustatud olevat. Heidame mõnele neist pilgu.

Lihatooted
Kui kontsern Atria tõi aprillis turule nõukogudeaegse retsepti järgi valmistatud Vastse-Kuuste Doktorivorsti ja juustuvorsti, ei osatud neile suurt edu oodata. Ent juba mai esimesel kahel nädalal müüdi retrovorste 18,5 tonni, nii et tootjal tekkisid lausa mõningased tarneraskused.

Vahepeal sõrmeotsaga liha, maitsetugevdaja ja muude keemiatööstuse saadustega segatud vorstiseguga harjuda jõudnud sööjal oli ilmselt meeldiv tajuda liharohkust, samuti seda, et maitsestamiseks on kasutatud vaid soola ja pipart ning lisatud ka suhkrut ja muna. «See aitab saavutada keeduvorstile iseloomulikku konsistentsi e-aineid kasutamata,» tähendab Atria turundusjuht Mirjam Endla. Septembris leidsid tee lettidele juba ka Retro viinerid ja sardellid.

Luha lihatööstuses – seal tehakse näiteks Moskva ja Tallinna suitsuvorsti – nõukogudeaegseid retsepte täielikult ei järgita. Tootmisjuht Marko Uuskar kinnitab, et toona tehti vorsti täpselt määratletud GOSTide (nõukaaegne tootmisstandard – toim) alusel, teisiti polekski olnud võimalik. Nüüd see võimalus on. «Kõige enam erinevad nn uuema aja tooted ikkagi vorsti koostises kasutatud lihade poolest,» märgib Uuskar.

Juustud
Milline on aga Eestis poplaarseim juust? Seda teab osaühingu Estover tegevjuht Hannes Prits, kelle sõnul on selleks – vastavalt uuringufirma Nielsen kogutud andmetele – just tema firmas toodetav traditsiooniline Eesti juust, mida valmistatakse 1958. aastast pärit retsepti alusel. Kogunisti iga seitsmes juustukilo, mida Eestis ostetakse, on Eesti juustu isaks tituleeritud piimandusteadlase Urmas Altmeri ja tema kolleegi Mihkel Uudisaru looming, mida kinnitab ka NSV Liidu ministrite nõukogu leiutiste ja avastuste komitee 21. oktoobril 1957 välja antud autoritunnistus. Altmeri (kes 80ndatel sai kuulsaks skandaalses Desintegraatori tehases) ja tema kolleegid said ligi aasta hiljem veel ühe autoritunnistuse.

See käsitles segupiimale lisatavat biopreparaati, mis juustu valmistamist kiirendab, ning sellega kaasnes suur, 10 000-rublane preemia.

Hannes Prits rõhutab, et Eesti ostetuim juust on kindlasti silindrikujuline ja selle sees on augud, mis ühtlasi kindlaks kvaliteedimärgiks.

Miks pole aga kusagil näha Pikantset juustu, mis oma erilise lõhnaga nii mõneski juustusõbras vastakaid tundeid tekitas? Estoveri tehnoloog Marge Sütt meenutab, et seda tootis kunagi Tartu piimakombinaadi Vana-Kuuste tööstus ning selle valmistamisel kasutati piimhappebakterite, hallitusseente ja lima moodustavate bakterite koosmõju. Enne müüki kasvatasid bakterid lima- ja hallitusekihi, mis juustule ka spetsiifilise, sõna otseses mõttes pikantse maitse andsid. Enne müümist see kiht eemaldati ja juust kaeti parafiiniga.

Sütt arvab, et põhjuseid, miks seda juustu enam ei toodeta, on mitu – keeruline ja kallis tehnoloogia, väike nõudlus ning võimalus tarbida maailmakuulsaid analooge (munster, livrot  jt).

Hannes Prits tähendab aga, et kõik Eestis enim müüdavad juustud, olgu siis Vene, Hollandi või veerandsaja-aastane Atleet, on tegelikult pärit nõukogude ajast. Ainsaks erandiks on uuemal ajal loodud Hiirte juust.

Maiustused
Aktsiaseltsi Kalev kõneisik Ruth Roht nendib, et nostalgiatoodete populaarsus pole ajas vähenenud, pigem vastupidi. Eesti enimostetavad kompvekid on aastaid valikus püsinud Tiina, Teekonna, Kalev ja Mesikäpp, kuid omaette fenomeniks võib pidada blondi tüdruku ja tibudega Maiuspala kommikarpi, mis on tarbijale 30 aastaga nii armsaks saanud, et seda muuta pole enam võimalik. Tõsi, 1990. aastate algul korra prooviti, kuid tulemuseks oli drastiliselt langenud läbimüük. Muide, Maiuspala kommide retsept pärineb 1956. aastast.

Ainulaadseks tooteks võib pidada ka Kamatahvlit – varem tuntud kui Kamašokolaad –, mida toodetakse 1960. aastast. Eriti suur oli nõudlus Kamašokolaadi järele 1970ndate lõpus maailmas valitsenud kakaokriisi aegu. 1980ndate algul selle maiustuse valmistamine soikus pea 20 aastaks, alles 2001. aasta augustis tõi Kalev selle taas turule ning toode osutus üle ootuste populaarseks.

Roht kinnitab, et nostalgiatoodetel on Kalevis oluline ja auväärne koht, ja kui tarbijad küsivad ühe või teise endisaegse maiuse kohta ning on näha, et huvi on suur, kaalutakse selle toote sortimenti tagasitoomist. Tõsi, vahel ei osutu see võimalikuks, sest enam pole alles seadmeid, millega neid valmistati.

Aktsiaseltsi Premia Tallinna Külmhoone brändijuht Katrin Tamm nendib, et jäätiste koostisained on võrreldes sotsialismiajaga mõningal määral muutunud ja näiteks želatiini enam ei kasutata. Nii on ka Eesti populaarseim, Eriti Rammus jäätis nüüdisajale vastavaks mugandatud plombiir.

«Nostalgiatooted on selge trend,» möönab Tamm. Võib-olla sellepärast, et jäätis viib sööja tagasi lapsepõlve, mil külma maiust pahatihti saada polnud. 1980. aastal tootma hakatud Regati jäätis leidis tagasitee letile 2006. aastal, kuid ka kollase glasuuriga Koolijäätis on tehtud vana retsepti järgi.

Tuntud pagari- ja kondiitritoodete valmistaja, osaühingu Pagaripoisid lettidel võib silmata mitmeid nõukaaja hitte: ekleer, liivarõngas, võiroos, aleksandrikook. Kui võist rooside ja väga ohtra kreemiga tordid pole enam kuigi populaarsed, siis nõukaaegsed küpsised küll. Pagaripoiste viimane nostalgiatoode on kakaost pruunid Narva küpsised, kuid hästi lähevad kaubaks ka kohvikus Pärl 1950. aastate lõpul koostatud retsepti järgi tehtud Valeri küpsised ning juustukeeleke, mida hakati Moskva olümpiamängudeks valmistama Viru kohviku köögis.

Kulinaaria
Pagaripoisid pakuvad ka soolastest suupistetest koosnevat nostalgiavaagnat, mida turundusjuht Martin Pärna sõnul tellitakse usinalt peamiselt kontoritesse sünnipäevade tähistamiseks. «Vaagna komponendid valis meie kokk – täidetud munad, singirullid ja kiluvõileivad tundusid meile kõigile nostalgilised,» märgib Pärn.

Joogid
Kui Viru Valge, Ekstra viin, Kännu Kukk ja Vana Tallinn teevad kangema kraami osas endiselt ilma, siis sama võib öelda ka limonaadide kohta. «Enamik nõukogude aja karastusjookide hittidest on meil endiselt tootevalikus – Valge Klaar, limonaad Limonaad ja Kelluke on nimed, mis olid tollase kvaliteedi sümbolid ja millele seniajani kuulub Eestis märkimisväärne turuosa,» räägib aktsiaseltsi A. Le Coq juhataja Tarmo Noop. «Limonaadi toorainet ostame ikka täpselt samast kohast Venemaalt, kust nõukogude ajal, ja see saadakse erinevate tundrataimede kontsentraadist, mille tõttu on seda väga raske kopeerida, kuigi on palju üritatud.»

Kui Limonaad ja Kelluke on tootmises alates nende brändide loomise algusest, siis Valge Klaar tuli tootevalikusse tagasi kolm aastat tagasi, ja kohe väga edukalt. Ainult nendele kolmele tootele kuulub Eestis praegu umbes 20-protsendiline turuosa. Limonaadi edestab vaid Coca-Cola bränd, Valgel Klaaril ja Kellukesel on umbes sama turuosa kui Fantal ja Sprite’il.

Noop nendib, et nõukogudeaegset õlut A. Le Coqis ei väärtustata – see paistis ju silma pigem õllede kehva kvaliteedi kui millegi muu poolest. Ent aktsiaseltsis Viru Õlu leidis Žiguli õlu tagasitee poelettidele 2010. aastal – see õlu oli alles mõnikümmend aastat tagasi Eestis kõige laiemalt levinud.

«Esmakordselt pruuliti seda Viru Õlu õlletehases Haljalas 1975. aastal ja julgustust see tagasi tuua andis asjaolu, et tarbijad olid mitmed teised nostalgiatooted soojalt vastu võtnud,» tähendab Viru Õlu juhatuse liige Piret Sauter. Äratundmisrõõm ongi eesmärk ning lisaks sellele, et leida maitsele pidepunkte, uuriti pudelikujunduseks hoolikalt ka erinevaid Žiguli etikette, kuid aastatega on muutunud õllepudeli kuju. Sauter kinnitab, et sel õllel on kindel tarbijaskond, kuid suurim elevus saatis toodet siiski esimesel taastootmisaastal.

Köögiviljasalatid
Salatid Toome ja Tervist kuuluvad endiselt aktsiaseltsi Salvest tootmisesse. Turundusdirektor Ain Nõlvaku arvates peitub nende edu selles, et tegu on meie inimestele hästi tuntud tükeldatud köögiviljadega omas mahlas, mis maitsestatud taimse õli ja vähese äädikhappega. Tõsi, salatite retsepte (nende juurutajaks olid Tartu konservitehase laborijuhataja Helga Järvela ja peatehnoloog Anna Anissimova) uuendati mõnevõrra 90ndate keskel. 2008. aastal sai Tervisest Tervist, kuna vastavalt Euroopa seadustele ei saa olla toote nimetuses otsest tähendust tervisele.

Kommentaar

Mai Maser