Tuhmuvad lehmajäljed linnatänaval

Kodusel tänaval: 1949. aastal Suur-Põllu tänavale kolinud Silvi Piibu elu jooksul on vaeste-patuste aleviks kutsutud kohast saanud kaunis paik õhtuseks jalutuskäiguks. Foto: Egon Ligi

Jalutuskäik Kuressaares viib tavaliselt armsasse vanalinna, mere äärde ja linnusesse. Kui aga vana kaevu juures ära eksida, võib sattuda varjatud paika, kus veel hiljuti paisusid kõrvitsate kõrval põrsad.

Kuressaare keskväljakust viieminutilise jalutuskäigu kaugusel asub pisike küla keset linna. Tänavad looklevad kui jõed puumajade vahelt läbi. Hoovidest paistavad käsikaevud ja siin-seal peenramaa kohal küürutavad perenaised. Ajalooliselt kutsuti piirkonda Põllukülaks.

Tänapäeval ei kasuta seda nime keegi. Tänavanimed Väike-Sadama, Suur-Sadama, Väike-Põllu, Suur-Põllu kõnelevad aga enda eest. Kõverate tänavate ja pisikeste uinuvate puumajakestega koht tekkiski ajaloolise sadama äärde ja põldudele. Linnaosana on see piirkond tähistatud juba 1681. aasta plaanil.

Kõik algab kaevust
Suur-Põllu tänav algab ajaloolise turuplatsi äärest, mida kaunistab 19. sajandi lõpust või 20. algusest pärinev linnakaev. Tänav joonistab 180-kraadise kaare ümber pea kogu Põlluküla. Seniajani asfalteerimata teel autosid suurt ei sõida, vahel veereb mööda mõni jalgratas, saatjaks aialipi otsas istuva kassi üleolev pilk. Õunapuuoksad on viljadest rasked ja kasvuhoonete avatud uksed lasevad sisse viimast hilissuvist sooja.

Tänavakõveruse keskel veedab vanaduspõlve Kuressaare üks eakamaid puumaju. Ta palkidest seinad on aastatega halliks läinud nagu juuksed, keha vanadusest pisut längu vajunud ja pisikesed pitskardinatega aknaruudud väsinud kui paljunäinud silmad. 19. sajandi keskpaigas ehitatud maja jaks on otsakorral ja uhkest mantelkorstnast ei tule enam suitsu. Korvpallirõngas pööninguuksel meenutab hoovis üles kasvanud lapsi.

Maja viimased elanikud Erika Adamson ja tema poeg Tanel hoiavad siiski oma sünnikodu korras. Muru on niidetud, peenardel kasvavad maasikad ja tomatid. «Lastelaste jaoks,» ütleb Adamson. Kõrvitsad paisuvad kunagi sigadele koduks olnud hoovimaja ääres. «Söötsime neile lusikaga kooki, omad põrsad ju.»

Loomad ei olnud 20. sajandi keskel Kuressaare linnaosas mingi haruldus. Kuni 1960. aastateni oli siin lehmapidamine tavaline. Adamson meenutab, kuidas ta naabrinaise lehmadega mööda linnatänavaid hommikuti karja läks: karjamaa oli siis praeguse Tuulte-Roosi elamurajooni kohal.

Kisa solgikraavis
Vana linnakaevu juurest teisele poole keerates algab Suur-Sadama tänav, mis tervitab möödujat kividest laotud talliga, mida kunagi kasutas kutsar. Mõned majad eemal naudivad kuivatatud lestad ukse ees päikest. Seal elab aasta kojamehe tiitlit kandnud Aleksandr Matiaš.

Nagu külale kohane, teavad siin naabrid üksteist ja võimalusel aitavad. Matiaš ilmubki välja hoopis kõrvalmaja hoovist. Ukrainast pärit mehe tõi 1968. aastal Saaremaale armastus. Ta sattus elama Siberisse küüditatud kooliõpetaja majja. Kunagise omaniku tütred otsisid küll kodumaja uuesti üles, kuid siia pidama ei jäänud. «Nad laskusid põlvili ja suudlesid maja puidust ust,» meenutab Matiaš nende külaskäiku. Nüüd on maja saanud elanike kätetöö abil uue hingamise ja uut tuult on tunda ka tänavatel.

«Viimasel ajal on siia kanti tulnud juurde noori ja lapsi. Kui lapsed ringi jooksevad, see on elu,» ütleb tuntud kojamees.
Matiaši naabermaja ajalugu küündib aga 18. sajandisse, algselt ehitati see sadamaaidana. Selles majas on 64 aastat veetnud 88-aastane Silvi Piip. Nii nagu tema kodukandilt, pole aastad proualtki võtnud oma sära. Tänaval jalutades näeb Silvi, kui palju on siin võrreldes tema noorusaegadega paremuse poole läinud: kodutänavale on jõudnud isegi asfalt.

«Veski tänava alguseni oli siin laudtee,» meenutab Piip. Solgikraav sulises selle all ning inimesed ja lehmad kõndisid mööda laudteed. «Kui olid paduvihmad, siis need lauad mädanesid ära. Me nägime oma silmaga, kuidas üks uhke daam läks ja kukkus läbi laudade.»

Vaeste-patuste küla
Nii nagu tol ajal Põllukülas kombeks, pidas ka Piip loomi. «Põrsale söötsime jäätist,» meenutab ta südamest naerdes. «Siin oli ikka tõeline külaelu. Hommikul kanad kaagutasid ja lehmad ammusid. Seda kohta kutsuti siin ju vaeste-patuste aleviks.»
Piirkonna lihtsast elust annavad tunnistust pedagoogina töötanud Piibu mälestused aegadest, millal vett ja küttepuid polnud kusagilt saada ning elekter oli õhtul kaheteistkümnest hommikul kuueni välja lülitatud.

Nüüd on põrsad ja lehmad linnast välja aetud, linnakaevu kasutavad vaid turistid pildi tegemiseks ja mööda värsket asfaltteed vuravad autod armsas majas tegutseva kuulsa Tarmo varuosapoe ette. Poemaja on renoveeritud nagu paljud teised ümbruskonnas. Põllukülast on saamas idülliline elupaik või lihtsalt koht romantiliseks jalutuskäiguks. Linnast külasse sattumiseks on vaja vaid vanast kaevust paar sammu edasi minna.

Põlluküla Kuressaares

Nimi: Põlluküla on piirkonna mitteametlik nimi, millega tähistati enamasti saunikute ehitatud piirkonda, mis tekkis linnaäärsetele põldudele. Tänapäeval asub ala Tori linnaosas.