Edgar Savisaar: Eesti majandus ootab lahendusi

Edgar Savisaar.. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Eesti majandus on tõsises langusfaasis ja peaminister Andrus Ansip on hakanud lahendusi otsides rapsima, tehes meie majandusele rohkem kurja kui head.

5. jaanuari 2007. aasta Äripäevas ilmunud artiklis «Eesti majanduses on tunda üha rohkem ohumärke» juhtisin tähelepanu sellele, et Eesti majandus on buumijärgses ja languse-eelses vahefaasis. Artiklist ärgitatud diskussioonis oli minu oponentide peamiseks kõlamajäävaks seisukohaks tol ajal, et Eesti majanduses langust tekkida ei saa ja sellistest tagasilöökidest räägivad ainult paanikakülvajad ja pessimistid.

Vahepealne aeg on tõestanud, et Eestisse majanduslangus siiski saabus. Samas, ega ka seda veel piisava tõsidusega ei võeta. Pigem püütakse väita, et majanduslangus eksisteerib eelkõige pessimistide ettekujutustes ja ajaleheveergudel kui tegelikus reaalmajanduses.

2008. aasta esimest poolt vaadates on selge, et majanduslangus on alanud kõigi sellele viitavate märkidega. Tagasilöögi on saanud kinnisvara, probleemid on ilmnenud ehituses, vähenenud on sisenõudlus, hinnatõus lööb järjest uusi rekordeid, töötute arv on aastaga kasvanud kolmandiku, Tallinna börsil noteeritud ettevõtete väärtus on poole aastaga vähenenud 15 miljardi krooni võrra, kiirelt on kasvanud pankrotistuvate ettevõtete arv ning tõusvad intressimäärad on kergitanud raha hinda.

Tänavune suvi on kui peiteperiood, mil haigus meie majanduses on küll teada, kuid selle tegelik ilmnemine ei ole veel aset leidnud, ja tulenevalt sellest ei ole teada ka haiguse täpne vorm ja ulatus. Inimesed tegelevad praegu peamiselt puhkamisega või lihtsalt suvisel režiimil olekuga, lootes sügisel täiesti tavapärase töörutiini juurde naasta. 

See ei pruugi aga nii minna, sest sügisel võivad meie majanduses avalduda mitmed probleemid ja ilmneda uued ohud, mis tavapärase majandusrutiini igal juhul paigast nihutavad.

Peiteperioodis oleva majandushaiguse ravimatajätmine toob kindlasti kaasa haiguse ilmnemise ja arengu, mitte aga taandumise.

5. oktoobri 2007. aasta SL Õhtulehes avaldatud artiklis «Raske maandumise eelised» tõstatasin teema sellest, kuidas meie majandus saaks pöörduda uuele ja jõulisele tõusule suhteliselt lühikese madalseisu järel. Teemat täiendas minu artikkel «Majanduse kriisist päästmine vajab kohe õigeid otsuseid» 26. oktoobri 2007. aasta Äripäevas.

Hoolimata neist kirjutistest ja ka ühiskondlikust nõudlusest majanduspoliitilise diskussiooni järele ei ole poliitilised jõud sisulist majanduse arengut mõjutavate meetmete rakendamise arutelu käivitanud. 

Kas tõesti loodetakse, et kui me sisulist arutelu majandusarengu teemal ei algata, siis esilekerkinud majanduslangus möödub meist märkamatult ja ilma olulisi haavu jätmata? Ei möödu. Samuti, nagu ei jäänud tulemata meie praegune majanduslangus, sest Reformierakonna juhitav valitsus ei pidanud vajalikuks hoolimata ühiskondlikust survest asuda tegelema sisulise majanduspoliitikaga.

Ma olen paljudes majanduspoliitilistes kirjutistes välja pakkunud lahendusi, mida Eestis oleks õige rakendada ning osutanud tähelepanu probleemidele, mis meid kõige enam ohustada võivad. Samuti on hiljuti avaldatud pikemas kirjutises «Riigi majanduspoliitilised meetmed majanduskriisi tingimustes» esitatud komplekssed lahendused Eestit ohustavatele eri probleemidele. 

Lisaks sellele analüüsisid hiljuti Kuressaares Keskerakonna majanduskonverentsil tipp-poliitikud, majanduseksperdid ja ettevõtjad majanduses praegu toimuvat ja pakkusid välja lahendusi edasiminekuks.

Ühesõnaga – Eesti praegune majandusreaalsus seisab vastamisi probleemidega, millele on välja pakutud ka hulgaliselt erinevaid ja üksteist toetavaid lahendusi. Nendest lahendustest on kirjutanud ka suurettevõtjate liider Tiit Vähi, Isamaa ja Res Publica Liidu esimees Mart Laar ning mitmed teised poliitikud ja majandusmehed.

Reformierakonna juhitav koalitsioon ei ole olnud huvitatud ega võimeline aru saama pakutud lahenduste sobivusest Eesti majandusarengule. Samas on valitsevale koalitsioonile kohale jõudmas, et olukord on üha pingestumas ja mingeid samme on vaja astuda kas või eelarvetulude edasiseks tagamiseks.

Peaminister Andrus Ansipi juhtimisel on sundseisu sattunud valitsus asunud rapsima ja välja pakkuma samme, mis majandusolukorra parandamise asemel probleeme hoopis süvendavad. Näiteks pakkus Ansip välja, et kütusehinna tõusu nõiaringist väljumiseks on vaja tarbimist vähendada, mida saavat aga saavutada kütuseaktsiisi edasise tõstmisega.

Huvitav, kui peaminister viib kütuseaktsiisi tõstmisega kütuse hinnad sellisele tasemele, et kohalikud inimesed peavad märgatavalt piirama oma sõitmist, mil viisil see peataks siis kütusehindade tõusu? Kuna kütusehindade tõus on oluliselt põhjustatud toornafta hinnatõusust maailmaturgudel, kas siis peaminister arvab, et aktsiisi tõstmine Eestis võiks mingil määral olla vastukaaluks toornafta hinna tõusule maailmaturul? Pigem vastupidi – aktsiiside järjekordne tõstmine kergitaks bensiinihinda veelgi.

Kui Eesti inimestele veeretada kaela uus maksukoorem suurema kütuseaktsiisina sellisel määral, et neil pole enam piisavalt ostujõudu autodega sõitmiseks, kuidas see toetab Reformierakonna eesmärki Eesti jõukaks riigiks muutmisel ja üldise maksukoormuse alandamisel? Kuidas toetab kütuseaktsiisi tõstmine Eesti konkurentsivõime üldist kasvu, sest probleemid meie konkurentsivõimega tulenevad just peamiselt sisendihindade kiirest kasvust?

Teise näitena Andrus Ansipi valitsuse mõttetust rabistamisest võib tuua plaani majutusteenuse 5-protsendiline käibemaks tõsta 18 protsendile. Selline käibemaksu tõstmise plaan on läbi mõtlemata ja ajastatud valele hetkele. 

See vähendab meie turismi üldist konkurentsivõimet ja seab löögi alla viimastel aastatel edukalt arenenud hotellinduse investeeringute tasuvuse. Käibemaksu tõstmise plaani vastu on ühisavalduse teinud ka Eesti, Läti ja Leedu hotellide ja restoranide alaliitude juhatuse liikmed. Hotellinduse olulisust meie majanduse arendamisel olen ka mina puudutanud 29. juuni 2007. aasta Äripäevas avaldatud artiklis «Tallinna hotellid edendavad jõuliselt meie turismitööstust».

Kui ülaltoodule veel lisada riigikontrolli hinnang, mille kohaselt võib jääda Eestil projektide puuduliku juhtimise tagajärjel kasutamata 1,5 miljardit krooni Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfondi transpordivaldkonna abiraha, siis tuleb Reformierakonna sihipäratu ja vastuoluline käitumine eriti teravalt esile. Eesti vajab muutust valitsemises ja seda rohkem kui kunagi varem. Me keegi ei taha sügisel avastada, et meie majandus on märksa kindlamalt ja märksa sügavamalt põhjas, kui me seda keegi tahaksime.