Leelo Tungal: aasta tõi välja palju JOKK-varju pugenuid

Üks eesti popimaid lastekirjanikke Leelo Tungal (60) pani kirja, milline oli õnnelik lapsepõlv viiekümnendail Nõukogude Eestis.. Foto: Peeter Langovits.

Aastalõpu bronhiidiga haigevoodis veetnud lastekirjanik ja lasteajakirja Hea Laps peatoimetaja Leelo Tungal loodab, et uuel aastal mõeldaks senisest enam lastele kultuuri pakkumise ja nende vaba aja sisustamise peale ning et lugemise aastal jõutaks senisest rohkem lugeda.

Millised sündmused jäid teile enim meelde lõppenud aastast - nii heas kui halvas mõttes?

Mul on olnud päris palju kurbi ja rõõmsaid sündmusi. Kõigepealt «Hea Laps» sai 15-aastaseks - see on ainuke Eesti taasiseseisvumise ajal loodud ajakiri, mis on ellu jäänud. Sinna on palju jõudu ja energiat läinud ja see sünnipäev tegi rõõmsaks, sest tulid kokku lapsed, kes sel ajal olid 10-aastased ja nüüd on 25.

Septembris oli veel teine oluline sündmus - oli minu abikaasa Raimo Kangro sünniaastapäev. Ta oleks saanud 60. Ma ise väga kartsin, et kuidas ma selle sündmuse üle elan, kuigi juba üheksa aastat olen pidanud üksi olema, aga nii mu oma pere kui sõbrad ja muusikud ning Raimo õpilased tegid selle väga ilusaks. Olid meeldejäävad kontserdid.

Minu elu ja mõtlemist muutis palju see, et sündis esimene lapselaps. Mul on tõepoolest olnud väga kiire aeg, aga ma tunnen, et temast õhkub nii palju headust ja tulevikuusku ja jõuluvanale tuli tema esimene laginal naer.

Samuti oli laulu- ja tantsupidu väga tähtis sündmus. Eks meil kõigil on muresid palju ja kui siis midagi ilusat saabub, tuleb seda kõigi meeltega vastu võtta.

Keda peate möödunud aasta kõige silmapaistvamaks inimeseks Eestis - samuti nii heas kui halvas mõttes?

Kõige silmapaistvamad olid kõik laulupeo lauljad ja tantsupeo tantsijad, sest kõik olid isiksused, aga haakusid omavahel ja arvestasid üksteisega.

Halvas mõttes - mulle näib, et möödunud aasta hakkas välja tooma juriidilise korrektsuse varju pugenud pahatahtlikke, omakasupüüdlikke või perversseid inimesi. Möödunud aastal selgus neid siit- ja sealtpoolt. See vapustab harilikke inimesi, ent samas on hea, et see on tuha alt välja tulnud.

Milliste ootustega lähete vastu alanud aastale - kas Eesti elu muutub paremaks või halvemaks?

Loodan, et elu läheb paremaks. Ainult Tallinnas elades ja ainult lehti lugedes tundub, et maa neelab selle väikse ja kurva rahva alla, aga kui natuke ringi käid ja normaalsete inimestega kokku puutud, siis näed, et heatahtlikkus pole kuhugi kadunud. Olen näinud väikesi ja suuri üksteise peale mõtlejaid, nii et on põhjust olla optimistlik.

Tuleb ju lugemise aasta, nii et loodan, et olukord paraneb ka ses osas - kui vahepeal selgus, et raamatukogudel on üha vähem raha raamatute ostmiseks, siis loodan, et sel aastal ei hakka nappus absurdselt silma torkama.

Samuti on väga oluline, et inimesed tahaksid ja jaksaksid raamatuid osta ja oleks ka kohti, kus seda teha - ka väikestes maakohtades.

Kui Eesti riigijuhid võtaksid täita ühe teie uusaastasoovi, siis mida te neilt sooviksite?

Minu uusaastasoov oleks, et riigijuhid mõtleks reaalselt rohkem laste ja laste kultuuri peale. Mul on kerge hirm, et see surutise aeg võib varem ilusasti ülesmäge läinud lasteree peatada. Soovin, et valitsejad saaks aru, et kõik lapsed vajavad vaba aja sisustamist huvitavate asjadega.