Kunnas: Eesti riigi poliitikal puudub raskuskese

Leo Kunnas. Foto: Toomas Huik.

Postimees.ee aastalõpuküsitlusele vastanud reservkolonelleitnant Leo Kunnase sõnul võiks Eesti juhid pingutada oluliselt rohkem selle nimel, et riigi poliitika raskuskese saaks paika.

Millised sündmused jäid teile enim meelde lõppenud aastast - nii heas kui halvas mõttes?

Riigikaitse mõttes sündmusi lahti mõtestades on olulisim muidugi Venemaa suurõppused Laadoga ja Zapad ehk Lääs, lisaks Venemaa uus seadus, mis legitimeerib relvajõudude kasutamise välismaal. See on meile mõtlemapanev asi, sest seal on ühe olulise asjana toodud välja Venemaa kodanike kaitse.

Sõja takerdumine Afganistanis on teine välispoliitiline sündmus. Meie kaotused on kasvanud.

Keda peate möödunud aasta kõige silmapaistvamaks inimeseks Eestis - samuti nii heas kui halvas mõttes?

Ma ei ole päris selles kategoorias mõelnud. Julgeoleku- ja kaitsepoliitikas on selliseid inimesi raske määratleda. Eesti julgeolekupoliitikas on olnud vaikne aasta, ressursse on olnud vähe, mingeid otsustavaid arenguid ei ole saanud seepärast toimuda.

Milliste ootustega lähete vastu uuele aastale - kas Eesti elu läheb paremaks või halvemaks?

See sõltub meie juhtide otsustest ja juhtimissooritusest. Ma ise loodan, et siiski õnnestub lõpuks saavutada euro, mille nimel on tõsisele üritusele mindud ja pingutatud.

Ega me siin väga positiivseid juhtimissooritusi ei ole näinud. Selle kriisi iseloomulik tunnus on see, et me kulutame ära päris palju ressursse, mis meil on. Pluss rakendame vahendeid, mida ei saa kasutada teist korda - näiteks Telekomi müük.

See on umbes sama, kui talumees tooks võrdluse - kui tal on lehm, siis ta annab piima, siis saab piima müüa. Kui sa lehma tapad, siis saad korraks liha. Kui see on läbi, siis sellest enam tulu ei tõuse.

Selle kriisi lahendamine riigi varade müügi läbi on ühekordne lahendus - et tapame lehma. Aga millega me järgmist kriisi lahendame?

Kui Eesti riigijuhid võtaksid täita ühe teie uusaastasoovi, siis mida te neilt sooviksite?

Tegin hiljuti kümnendit kokku võtva loo, kus arutlesin selle üle, kas meie poliitikas on üldse mingit raskuspunkti. Leidsin, et seda pole või see on majanduslik tõus ja jõukus neile, kes seda suudavad saavutada.

Soovin, et riik leiaks oma poliitikasse selge raskuspunkti ja tooks välja otsustavad tegurid (selle saavutamiseks - toim). Tavalistes suurstrateegilistes plaanides on neid 10-12.

Tõin ka välja, millised need tegurid võiks olla, aga millised need kindlasti praegu ei ole - meie rahvaarvu vähenemise peatamine, kodanikuühtsuse loomine, võitlus põhiliste sotsiaalprobleemidega, ebaühtluse vähendamine - ma pean silmas nii sotsiaalset, varanduslikku kui regionaalset ebaühtlust.