Karin Volmer: mets – kurja prügimäe ohver

Karin Volmer Foto: Peeter Langovits

Tohutult populaarne «Teeme Ära!» tegi paljude inimeste kodukandi metsad puhtaks. Aga Viljandi maantee ääres linnapiiril mööda metsarada koju jalutades korjasin ikkagi üles tühja pistaatsiapähklipaki, et see siis kodutänavale prügikasti viia, ning olin sunnitud mahlakate ja küpsusest pakatavate metsmaasikate kõrval silmitsema kasvavat mööblihunnikut. Mõttes kirusin veel, et miks ei võiks maantee teisel pool kontrollkäike teostav politsei mõni kord sealtki poolt läbi sõita, ehk saaks päti – just nii kutsun ma metsa saastajaid – kätte.

Milline oleks aga pätiks olemise alternatiiv, kui elad näiteks eramajas ega saa kasutada võimalust, et kortermaja ette tellitakse suur konteiner?

Võiks ju endalegi maja ette ühe tellida, kas pole? Tõsi küll, konteineri päevane üür pole palju, umbes 50 krooni, kuid juba esmase paigutamise eest tuleb tasuda üle veerand tuhande krooni ning tühjendamisel on hinnad üle 2000 krooni. Seda muidugi väiksema kon­teineri puhul – suurema eest tuleb tasuda rohkem, ja ärgem unustagem ka transporditasu.

Harva, kui ühe eramaja juures nii palju prügi tekib, et sellise teenuse tellimine mõttekas oleks. Välja arvatud muidugi ehitusprahi korral, kuid ka seda eelistavad mitmed pätt-ehitajad metsa viia. Miks muidu õnnestus koristuskampaania ajal samblamätta alt välja sikutada hunnikute viisi asbesti ja rullide jagu klaasvilla?

Teine variant oleks siis prügi ise prügimäele toimetada. Kuid just selle võimalusega seoses meenus mulle veel paari kuu eest üsna šokeerivana tundunud jutt, mille lõpuks lausus süsteemi keerukuses pettunud mees, et järgmine kord lähebki ja viibki metsa – küll sealt ära koristatakse.

Miks nii? Sest prügimäele jõudes selgus, et tublidele kohaletoimetajatele polegi mõeldud mugavat äraandmise punkti ning saabuja ühes haagisega suunatakse prügimäele jäätmete sisse ukerdama.

Prügi maha laaditud, kaalutakse auto üle, saadud vahe järgi maksad ladestamise eest ning sõit võib jätkuda esmalt autopesulasse ja siis koju pesema, sest töö prügimäel (ja seda iseseisvalt jäätmete äraviimine endast kujutab) pole ju naljaasi. Kuna aga keegi ei vastuta, et ladestamispaika minnes sõna otseses mõttes naela kummi ei saa, siis võib juhtuda, et keskmiselt 2500-kroonine autokumm tuleb asendada varurehviga või hoopiski tõstuk järele tellida ja sammud rehvipoodi seada.

Mis siin siis imestada, et nii mõnigi kergema vastupanu teed läheb ja vana diivani Männiku karjääri äärde metsatukka viskab.