Riho Aljand: uhkeim hetk jäi sündimata

Riho Aljand Foto: Erakogu

Loobumise otsus oli Triinu enda teha. Ma olen alati seda meelt, et kui tuleb langetada selline otsus, siis ma võin nõu anda, aga mitte arvamust peale suruda. Ka oma lastega olen alati nii käitunud ning Triin on kõik otsused ise vastu võtnud.

Aga minu arvates oli loobumiseks viimane aeg. Triinu päkk ei ole veel tervenenud ja kuigi basseinis saab trenni teha, kisub see suurema koormuse puhul kangeks. Kui oleksime otsustanud jätkata, oleks pidanud tegema ka õlaoperatsiooni. See oleks omakorda tähendanud veel pooleaastast pausi ning kokkuvõttes oleks paus veninud koguni pooleteise aasta peale. Nii pika aja kohta on raske öelda, kas sellest üldse head nahka oleks tulnud.

Triinu karjäärile tagasi vaadates võiks öelda, et kõige uhkem hetk jäi tulemata – selleks oleks olnud ujumine olümpiamängude finaalis. Olnud hetkedest on üheks meeliülendavamaks saavutuseks tema esimene tiitlivõistluste medal (2010. aasta lühiraja EMi pronksmedal 50 meetri liblikujumises- toim). Kaks aastat varem oli ta medalile väga lähedal ja siis sai öeldud, et ega me enne jonni jäta, kui medal on ära toodud. Teise uhke hetke tooks välja varasemast minevikust ehk 2003. aastast, kui Triin täitis olümpiamängude normi. See oli nii-öelda tema lavaleastumine ja kui ta 50 meetri vabaltujumises finišisse jõudis, siis polnud mul isegi välja vaadatud, mis normiga olümpiale pääseb. Ühel hetkel keegi hüüdis kõrvalt: «See on ju olümpianorm!» Ja kolmas hetk, mis pakkus ülimat heameelt, oli siis, kui ta eelmise aasta hiliskevadel tõi ära pika raja EMi medali – enne seda räägiti ikka, et lühirada pole õige asi. Selle saavutusega sai näidatud, et oleme konkurentsivõimelised ka pikal rajal.