Deemonid ja teemandid Krahlis

Masenduses mees ehk Taavi Eelmaa piilumas elu, rõõmsaid inimesi, õnne, mis temast mööda voolab. Foto: Emer Värk

Juhan Ulfsaki uuslavastuse vaatamiseks ei pea olema 1990. aastate popkultuuri asjatundja, ehkki samas teadmised mõistmisele kahjuks ei tule. Kui selliseid asju, mida meile näidatakse, üldse mõista saab. Lavastus on kui pikk luuletus, mis mõjuv vaid avatud meeltele, muidu paistab ainult pealispind ja see ei ole pehmelt öeldes kõige ilusam.

Juhan Ulfsak on Sarah Kane’i kaks iseseisvat näidendit tervikuks kokku lavastanud. Üks ei kõneleks teiseta. Vähemasti seda lugu, mida lavastaja meile ilmselt rääkida tahab.

Lavastuse põhitoon on valu, nii füüsiline kui vaimne. Kusjuures füüsilist valu, ka väga vägivaldseid pildistusi, leiab esimeses vaatuses, mida mängitakse suurel laual (lauast laval), selle kõrval, peal ja all.