Juhtkiri: mõni kool vajab piirkonda, mõni piirkond vajab kooli

Foto: Urmas Nemvalts

Koolide edetabel, iga-aastane erimeelsuste allikas, on ära teeninud suurema osa kriitikast, mis sellele osaks on saanud. Hinnata koole ainsa kriteeriumi järgi on sama hea kui valida elukaaslane ainuüksi jalalaba suuruse või IQ numbri alusel: usk, et parimad on võimalik nii välja selekteerida, on üsna naiivne ja juba ette nurjumise hõnguga.

Ometi ei tähenda see, et hindamisviisil endal midagi viga oleks, lihtsalt järeldused, mis tulemuste põhjal tehakse, ei ole päris õiged. Edetabel ei anna mingit kindlat alust järeldada, millise kooli ukse taha sisseastumisperioodil pikki järjekordi moodustada. Küll aga annab see aluse otsustada, millised koolid enam riigi, omavalitsuse ja haridusjuhtide tähelepanu vajavad.

Edetabeli põhjal selgub, et Eestis on kümmekond kooli, kus gümnaasiumi riigieksamite keskmine tulemus on alla viiekümne protsendi. Neid koole, kus mõnes aines on keskmine sooritus kõigest 30 palli ringis – 20 palli on miinimum, mida gümnaasiumi lõpetamiseks vaja –, on umbes 30. See tähendab, et igal aastal astub neist välja noori, kel on teistega võrreldes oluliselt väiksem võimalus maailmas hakkama saada.