Kõhedust täis must maagia kinos Sõprus

Morbiidne ja hüper-psühhedeelne: Dean Blunt koos ustava saatjaga Tallinna kinos Sõprus. Foto: Renee Altrov

Tõenäoliselt ei ütle Dean Blunti nimi paljudele suurt midagi, kuid melomaanidele, kes Hype Williamsit ja Inga Copelandi teavad, kõneleb ta üht-teist küll. Dean Blunt pole peavoolu artist, kes lavale astudes «Tere, rahvas!» ütleb ja seeläbi poolehoidu püüab – pigem hoidub ta sellistest situatsioonidest, meenutades pigem urbanistliku filosoofi ja Detroitis tegutseva Underground Resistance’i Euroopa väikevenna mentaliteeti.

12. septembril toimunud «Kino Sõprus Live» on 2013. aastal järjekorras teine sündmus, mille eesmärgiks on pakkuda viisakaid, vähem kommertslikke istumiskontserte ja seda mõistlikul kellaajal. Tuled kell 19 kohale, võtad õdusas valguses väikese joogi, naudid klassitsistlik-rahvuslikku kinoarhitektuuri ning lased end selles toimuvast kaasa viia.

Võttes teadmiseks, et Dean Blunti performance’itel on kaasa teinud nii õliste musklitega kulturistid kui terve esinemise vältel trenažööril sörkinud mees, ütleb see nii mõndagi Blunti esteetika ja arusaamade kohta. Saal pimeneb, kostma hakkab vihmasaju salvestis, mis pikkamööda aina võimendub. Keegi sammub lavale ning jääb näoga 300-pealise kuulajaskonna poole seisma. Sadu ja pimedus aina võimendub, see keegi seisab laval edasi – vähemalt 20 minutit. Saalist ei protesteeri keegi kostab vaid üks tagasihoidlik vile.

Seejärel sammub lavale Blunt isiklikult, seistes eelnevalt lavale saabunud kuju kõrvale. Vihma sajab, saal on endiselt totaalselt pime ning ülikonnas afromees seisab meetri jagu Bluntist tagapool, hoides turvamehele iseloomulikult vasakust käest paremaga kinni. Sedasi seisavad kaks musta riietatud meest seal rambivalguses nüüd kahekesi.

Kindlasti võis kuulajatel, kes Blunti 2013. aasta albumiga «The Redeemer» kursis pole, saalis istudes veidi kõhe ja morbiidne tunne tekkida. Küll aga töötas kogu etteaste parimal viisil selle publiku peal, kes «The Redeemeriga» oli juba sõbraks saanud. Kujutage korraks ette kontserti, kus kasutatakse harfe, suurejoonelist löökpilliorkestrit, analoogseid müramasinaid, kitarri, tšellot, duaalset vokaali. Täpselt selline see hüper-psühhedeelne kontsert oli. Äärmiselt läbimõeldud, täpne ning suurepäraselt komponeeritud. Kes nuttis, kes oli lihtsalt hirmul või pettunud.

Dean Blunti eraklik lavamaneer, mustad rõivad, must nokkmüts ja varju hoidev koreograafia töötab ilmselt ainult nende peal, kes suudavad kastist väljaspool mõelda ja öelda: «Mind ei huvita sinu ega teie arvamus – ajan oma asja.»

Raske on leida artisti, kes hakkab harfikontserdi «Flaxen» ajal ühtäkki laval kujundama ebatavaliselt madalate sagedustega müra. Istub oma masina taha ja hakkab nuppe keerama, kuni esimesed kuulajad, need eelinfota, saalist väljuvad.

Kahjuks kestis kontsert kõigest tunni, nii et ei jõudnudki aklimatiseeruda. Küll aga tegi seda kogu kontserdi laval seisnud Blunti turvamees, jäädes seejuures lahedalt autentseks.

Lõpetuseks näitas Blunt turvamehele pöialt ehk märguannet «aitab küll» ja koos sammuti lavalt minema. Vaieldamatult oli tegemist 2013. aasta ühe eepilisema ja kontseptuaalseima kontserdiga.

Dean Blunt

(Suurbritannia)

12. septembril Sõpruse kinos