Peaauhinnaks terve elu

Rula ja Ratas vendadest näitlejate Priit ja Märt Piusi kehastuses viivad vaataja endaga koos liikluskeerisesse, aidates teadmisi kinnistada. Foto: Ülo Josing / ETV

Möödunud reedel ETV eetris alustanud liiklusteemaline telemäng «Rula ja ratas» on, kui parafraseerida popkultuuri imbunud reklaamikuldvara, mõeldud lastele, kuid piisavalt asjalik, et mõjuda (ja kasu tuua) ka vanematele.

«Et võita elu peavõit, suurepärane ja tervena elatud elu, tasub tunda liiklust ja teada tänaval liiklemise reegleid,» selgitab särav ja asjalik saatejuht Kerli Dello alustuseks ning võtab sellega värske telemängu kenasti kokku. «Rula ja ratas» õpetab noortele vaatajatele liiklusreegleid nagu mitmedki varasemad sama eesmärgiga saated, tehes seda aga mänguliselt ja võistluslikult, see aitab vajalikke teadmisi ja oskusi kinnistada.

«Rula ja ratta» kesksed kangelased ongi Rula ja Ratas vendadest näitlejate Priit ja Märt Piusi kehastuses. Kui saatejuht ja võistlejad on piiratud stuudioseintega, siis vendade tandem seikleb õues, tänavail ja looduses – seal, kus liiklejadki. Alguses ehk veel veidi kohmetud, suudavad vennad Piusid saate õige pea mõnusas tempos veerema tõugata.

Vennad Piusid on üsna võrdses olukorras nii stuudios osalevate kui kodus kaasa mängivate noortega ning samuti kõigi liiklejatega. Neile ei ole ette kirjutatud stsenaariumi ega üle korratud liikluseeskirja – kõik, mis ekraanil televaataja ette jõuab, on vendade improvisatsioon ning demonstreerib nende leidlikkust ettesöödetud olukordade lahendamisel.

Selline pea ees vette langemine paistab vendadele sobivat. Nad teevad nalja, tögavad teineteist ja liiklejaid. Samas ei paista kusagilt ülevalt alla rääkimist, nagu lastele ja noortele suunatud saadetes, eriti veel haridusliku taustaga saadetes, pahatihti juhtub.

Tempo jääb ehk veidi aeglaseks, kuna tavatseme telemängude puhul ju oodata peadpööritavat kiirust. Pärast harjumist töötab rahulik tempo aga saatele pigem kaasa, luues teleekraanil asjalikult rõõmsameelse koolitunni, kus vahetundi nii väga ei ootagi.

Noored osalejad on asjalikud ja omas elemendis, saatejuht samuti, aga vaataja pilgu tõmbab tihti kõrvale hoopis saate üldise tooniga kokkusobimatu saategraafika, mis saatejuhi ja võistlejate selja taga küll keerleb ja pöörleb nagu rattad (võiks ju temaatikaga kokku minna), on aga nii kirev ja karjuv, et muutub lausa häirivaks juba esimestel sekunditel. 1990ndate noortesaadete epilepsiaunenäod võiks ju ometi minevikku jääda. Muidu tasakaalukas ja asjalikus saates jääb graafika mõjuma kohatu võõrkehana.

Olgu stuudiokujunduse ja peadpööritava graafikaga aga kuidas on, kõlama jääb lõpuks ikka vaid oluline, «Rula ja ratta» puhul on selleks noortele (ja mitte ainult) liiklusees­-

kirja- ja liiklusviisakuse meenutamine mänguliselt lõbusas, kuid asjalikult kohale jõudvas vormis ning siin pole nurinaks eriti põhjust.

Et televaatajal on võimalik veebi vahendusel kaasa mängida ning stuudios võistlejatega konkureerida, võiks saade ka koduses vaatajas hasarti tekitada ja vajaliku liiklustarkuse põhjalikult selgeks teha.