Supertandemi pisike eneseimetlus

Tähelepanu, siit me tuleme. Saal tervitab juhtide saabumist. Foto: NO99

Kuidas on võimalik, et riigi etteotsa valitakse häbenemata kloune, küsib NO99.

Pealkiri «Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha» on küll tore, kuid film ise jääb tuhmiks. Kodumaiste dokkide jadas tõstab seda esile eeskätt alussündmus, lavastus «Ühtne Eesti suurkogu». Enim tabab film märki tõenäoliselt fännitootena.

Selle DVDd ei hakka koduriiulis paitama muidugi filmis piinlike numbritega üles astuvad Jaak Allik, Ain Seppik ega ka mitte Savisaar (praeguseks vastavalt SDE, RE ja KE, ent truuduse asjad on nimetatuil muidugi KPsse astumisest peale pornograafiliselt nii segi, et nad kõik on otsapidi kuulunud ka oma tänaste vastaste jõuku), keda vaid kaudselt osatatakse.

Kardan, et nähtud pildistus ei ütle liiga palju ka filmis nagu eluski paremad osad leidnud Ainar Ruussaarele, Mihkel Rauale jpt ühiskonnaelust huvitujatele. Küll võivad taiese sooja südamega vastu võtta noored, kes suurkogul ja filmis klakööridena kaasa lõid.

Küsitav tulemus on projekti juba eos sisse kodeeritud, kuna filmi autoriteks on Ojasoo ja Semper ise. Iseendast on mõõdutunde ja huumoriga võimalik teha armas vaatemäng, nagu tõestas Tiina Tauraite traktoristina. Paraku ei jagu meie suurimal etenduskunstnike tandemil sedapuhku piisavalt eneseirooniat ja -kriitilisust, et enda naba imetlemine ei oleks veidi narrilt esil ega avalduks lapsik vasikavaimustus oma koerustükkide üle.

Kasutades suurkogu tehes ja reklaamides võtteid, mida madalust mittehäbenevad parteid oma halvimatel hetkedel käiku on lasknud, muututakse ka ise veidi imelikuks. Need patud jäävad filmis kahjuks silumata ja kenasti inimlikult välja vabandamata. Selle asemel saab näha ennasttäis vastu rinda tagumist, et mis mõttes te tulete meilt meie pasa üle aru pärima, kui terve poliitikailm on sellist pasandamist täis.

Nagu juhtpartei õpetab

Kuid aitab kriitikast. Ei ole vaja kaasa minna Reformierakonna retoorikaga, et Eestis on kõik pätid (kuid RE on ainus asendamatu pättide seas). Olen küll kogu suve NO99ga äriasjus kokku puutunud lähedaselt kuulnud, kui moraalitu ja ka vaba konkurentsivaimu vastane on teatri käitumine riigihangete läbiviimisel. Kuid on arusaadav, et piiratud inimressursiga teater ei jõua kõiki nendega seotud ärides kaotanuid lilledega lohutamas käia.

Eks arvukate teatriinimeste majanduskäitumine olegi väljapaistvalt ebaeetiline. Tavalist palgatööd ettevõtluseks vormistades kulutatakse maksuvabalt ihupesu ja autopolstrit ning lasteaiad ja haiglad kidugu.

Kuid niisugune susserdamine on ju meie ühiskonna juhtpartei poollegaalne õpetus ja seda järgimata riigi kultuurieelarve peal tiksudes saaksid (ja saavadki) riigi anderikkaimad inimesed liinitöölise palka. Valitsusliikmeid endid ja näiteks nende soositud pankade maksu- ja majanduskäitumist vaadates saab teatraalidele seda ette heita raske südamega.

Erinevalt kõiges kinnijooksnud ja vaid võimu säilitamisele keskendunud parteidest on teater NO99 aga vaieldamatult meie üks kõige lahtisema mõtlemisega, julgem ja mitmekülgsem laia avalikku tähelepanu nautiv institutsioon. NO99 mõtlemine on olnud läbivalt dialoogiline ja ambivalentne, olgu «GEPis» rahvuslust või «Ühtses Eestis» pangandust käsitledes jne.

Vaatamata kesisele filmile olen ma Ojasoo, Semperi, Eero Epneri ja kogu NO99 tegemistest teatri asutamisest peale vaimustunud. NO99 teeb eeltööd, usaldab nõunikke, truppi, konsultante jne kaugelt enam kui Eesti teatris (mis siin rääkida poliitikast) tavaks.

Kogu ühiskonda raputanud ühekordsed ja pikemad poliitikasse puutunud aktsioonid-projektid on ju vaid üks tahk teatri töös. Olgu tegu Ojasoo ja Semperi klassika, kultuurilooliste, isiklik-eraeluliste, ühiskondlik-poliitiliste või koguni meelelahutuslike lavastustega – kõik need on olnud sisult julged ja esteetiliselt erakordsed.

Teater on esindanud Eestit mujal ja vahendanud Eestisse sisuküpset maailmateatri avangardi täiesti omaette ja uuel tasemel. Oma kursusega katsetab Ojasoo lavakunstikoolis nii vormiliselt kui sisuliselt nõnda jultunult, et hirm on, aga väga põnev ka.  

Vaatamata Ojasoost kiirguvale näilisele pisut närvilisele enesekindlusele saadab teatri NO99 tegemisi üldiselt sissepoole kriitilisus ja järelemõtlikkus. Filmis rõhutatakse pidevalt, et fookus pole autute poliitikute kallal näägutamisel, vaid peaküsimus on, kuidas on võimalik, et inimesed häbenemata valivadki niisuguseid kloune, kelle koondkujuna tuuakse välja Heimar Lenk.

Suurkogul, nagu ka lavastuses «The Rise and Fall of Estonia» küsiti, kuidas me küll nii imelikud oleme, et Lenke ja jõulupäkapikke koguvaid ekskommuniste valime. «Rise and Fall’i» kriitika tundus õigustatum, sest käis eestlaste edukultusest tingitud neurootilist siseraevu karikeerides ka haritute ja edukate pihta. Lenki ent vaevalt ta erakonnakaaslase Leesi kooli lõpetanute seas valitakse.

Lenke valivad inimesed, kes on haridusteel nagu muudeski meie võitja-võtab-kõik-printsiibil mängudes puuduva tooli peale jäänud ja kelle püsimise eest Reformi- ja Keskerakond metoodiliselt hea seisavad, taastootes klassivahesid või siis tegeledes nagu Keskerakond juba põhjas olijate, aga mitte nende tekkimise tallermaaga. Loll valija ei tohi kaduda.

Ilma kartuliteta ei saa

NO99 võime oma sõnumit populariseerida on küll kummardust väärt, kuid vaevalt et teatri valimiskoolidki (rääkimata püsirepertuaarist) kuigivõrd Lenkide elektoraati raputavad. Seda suudaks ehk üldisem kalle sotsiaalse tasakaalu suunas, mille vältimatuks eelduseks on puuduvate toolideta ja pigem ülehoolitsev ja -finantseeritud haridussüsteem.

Paraku ei soovita jaotada võrdset kooli- ja huviharidust, vaid kartuleid. Ain Seppik kurdab filmis: «Endalgi on piinlik, et valija nii loll on, aga kust kartuliteta hääled võtta?»

Jumal hoidku, normaalne inimene ei hakka ju erakonna koeraks, kuigi tubli truudus toob suurema palga, kui tööturul pakutakse! Ta lihtsalt on selle rahata, sest vastupidine oleks tülgastav. Normaalne poliitik loobuks ka häältest, mis on saadud piinlikul moel ja millel pole pistmist ideede ja ideaalidega. Et arvatakse teisiti, teebki poliitika väärituks.

«Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha»

Režissöörid Ene-Liis Semper

ja Tiit Ojasoo

Operaator Rein Kotov

Allfilm 2013

Alates 17. septembrist teatris NO99