Vabariigi valimiskomisjoni endine pikaaegne juht Heiki Sibul leiab, et seadusandjad peaksid tõsiselt mõtlema, enne kui asuvad valimisseadusest kaotama kandideerimise eelduseks olevat püsiva sissekirjutuse nõuet.
Sibul: enne püsiva elukoha nõude kaotamist tuleks tõsiselt mõelda
Praegu näeb seadus ette, et kohalikel valimistel saavad kandideerida kodanikud, kelle püsiv ehk rahvastikuregistri järgne elukoht asub 1. augusti seisuga vastavas vallas või linnas. Nõude kaotamist on juba toetanud näiteks Isamaa ja Res Publica Liitu kuuluv regionaalminister Siim Kiisler, kelle hinnangul on see oma aja ära elanud ning valijad võiksid saada ise otsustada, kas toetada samas omavalitsuses või mujal elavat kandidaati.
Sibul ütles Postimehele, et seadusandja peaks võimalikku muudatust eelnevalt igast küljest kaaluma. «Sellise nurga alt vaadates võib see tunduda tõesti justkui ajale jalgu jäänud, aga kui me paneme siia kõrvale meie poliitilise kultuuri ja näiteks peibutuspartide küsimuse koosmõjus, siis juba on seadusandjal kaalumise koht, kas praegu kehtiv regulatsioon on hea või tuleks lasta kõik täiesti vabaks,» lausus ta.
Viimasel juhul tuleb tema sõnul arvestada, et linnapeadeks-vallavanemateks saadetakse kandideerima «kes iganes ja kust iganes». Tema hinnangul tasuks läbi mõelda, kas tahetakse ikka sellist olukorda või hoopis seda, et kohaliku elu küsimusi otsustaksid võimalikult palju kohalikud inimesed.
Sibula sõnul on ka demokraatiale laiemalt kasulik, kui poliitikud on ennast kohalikul tasemel tõestanud, enne kui sisenevad riigi tasandi poliitikasse.
«Meie demokraatia üks häda on ju see, et väga noor inimene, kellel ei ole mingisugust demokraatia kogemust ei korteriühistust ega kohalikust omavalitsusest, tuleb meil kohe riigi poliitikasse, satub riigikokku – mõni õnnestub, mõni ei õnnestu,» märkis ta ja lisas, et küpses demokraatias tuleb olla kõigepealt tubli kohalikus volikogus, et alles seejärel pääseda järgmisele tasemele.