Liisa Tagel: igavad uudised?

Liisa Tagel. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Süüriast on viimastel nädalatel jälle väga palju kirjutatud. Paistab, et Venemaast on saanud maailma rahuarmastavaim riik ning Süüria astub suurel sõbral käest kinni hoides heade poiste sekka ja lubab keelustada keemiarelva. Ilmselt hakkab aga nii mõnelgi lugejal küllastus tekkima: ei ole ju enam õieti uudiski, et keegi seal hukkus või et kõik vähegi mõistlikud riigid mõistavad hukka keemiarelvade kasutamise, pealegi juhtub mujal maailmas ehk veel palju põnevamatki, mida võiks Postimehe napilt kahel välisküljel kajastada.

Meil siin on selline privileeg, et võime küllastuda uudistest või «uudistest». Miljonid süürlased elavad aga juba üle kahe aasta selles mitte-uudises – lahingud ja pommitamised, keemiarelvaoht, vinduv ja lõputu konflikt on nende argipäev. ÜRO andmetel on hukkunud üle 100 000 inimese, Süüria 22 miljonist elanikust 1,7 miljonit on sõjapõgenikena maalt lahkunud ning kuus kuni kaheksa miljonit sunnitud hülgama oma kodud ja elama sisepagulastena.

Mitmete riikide liidrid mainisid keemiarünnakutest rääkides, et see on punane joon, mille ületamise järel peab reageerima. Need häiritud elud on aga veel üks punane joon – lõpmatusse ulatuv punane joon eludest, mis kulgevad meie jaoks justkui paralleelmaailmas. Paralleelsed sirged ei lõiku, ega ju?