10 meetrit poisikeste ametit

Kaugelt näha, kes on kes: vasakul proovib loo autor Hendrik Kuusk varjata naerunäoga oma hirmu kõrguse ees, paremal näitab arborist ehk puuhooldaja Heiki Hanso uljalt, et peljata ei maksa maa ja taeva vahel midagi. Foto: Mihkel Maripuu

Lapsena sõpradega puu otsa onni ehitades olin see, kes alt palke kätte ulatas, sest kardan kõrgust. Teised ronisid oksalt oksale nagu pähklinäljas oravad. Siis ma ei teadnud, et turnimine pole üksnes paljude lapsepõlvemeelelahutus, vaid võib olla ka amet. Nüüd proovin järele.
 

Millise puu siis valime, küsib Heiki Hanso rõõmsalt, kui oleme kõrgete puude alla jõudnud.
«Mina ei tea, valige ise,» vastan julgelt.

«No näiteks see on päris ilusa võraga,» osutab Hanso.
Vaatan võra poole ega suuda kerget hirmu peita: «Sellel ei ole ju üldse oksi!»
«Ega me eriti oksi kasutagi,» vastab Hanso naerdes, «me lähme otse üles.»
Vaikin hetkeks. «Aa, ma juba kahetsen!»

Oleme Ida-Tallinna keskhaigla äärses pargis, puuhoolduse ehk arboristika eestvedaja ning ArborEsti OÜ juhataja Heiki Hanso on kohale saabunud Toyota kastiautoga, mille katusele on löödud kirves, tema firmamärk. Mehe vasakule õlavarrele on tätoveeritud Saaremaa kujutis ja silmadest kiirgab päikest. «Arvan, et olen üks väheseid, kes võib öelda, et armastab oma tööd,» sõnab Hanso.

Tarzanlikud töövõtted
Kõrgete puude ladvas töötamiseks on tal kaasas kotitäite kaupa rakmeid, nööre, karabiine ja muid vidinaid, kuid ei ühtegi tõstukit. «Õige kontakti puuga saad kätte alles siis, kui tema otsa ronid. Siis saad aru, mida ta tegelikult vajab,» selgitab Hanso ja lisab kiirelt: «See kõlab nüüd nagu mingi hipi jutt, aga ei ole.»

Puu otsa jõudmiseks ja seal töötamiseks kasutatakse vaid nööri, mis viiakse ülemiste okste pealt läbi. See teadmine koos kõrgusekartusega teeb mind aina murelikumaks. Meenutan hirmuga, kui vähe rippes kätekõverdusi oma elus teinud olen. Nagu veel vähe piinlik oleks, toob mu juhendaja ka paari kindaid, vihjates kontoriinimese kätele.

Juba esimese tõmbega saab selgeks, et vasaku jala külge kinnitatud vidin, mis lubab end ka jala jõul üles lükata, on kasulikem asi, mida eales kasutanud olen. Vähemalt sel hetkel tundub nii. Mõne hetke pärast ripun juba maapinna kohal nagu pudelist välja päästetud džinn.

Kui siiski ühe oksani jõuame, hiivan end eriti kohmakalt sellele istuma. Kõrgusekartus on ikka veel häiriv, kuid teadmine, et mind nööri küljes hoidev varustus on turvaline, laseb sel lahtuda. Ilmselt on see puhtalt harjumise asi: mida kauem nööride otsas istuda, seda loomulikumaks tegevus muutub ja julgust tuleb juurde. Hanso sõnul võib arboristi ametit pidada pea iga inimene. «Kõrgusekartusest saab üle, seda võin enda näitel kinnitada,» ütleb ta nööri otsas kõikudes ja väiksemaid oksi maha saagides. Piirdun istumisega, töötegemine tundub olukorda arvestades liigne.

«Kuidas tunne on?» küsib Hanso naerdes. «Juttu on küll vähemaks jäänud kui all.»
Üritan midagi vastata, kuid ei mäleta juba hetk hiljem, mida ütlesin.

Kui olen kõrgusega pisut harjunud, jätkan teed ladva poole. Umbes kümne meetri peal peatun. Jään taas rakmetele istuma. Hanso liigub samal ajal gravitatsiooni ja nööri abil pendlina ühelt tüvelt teisele, päästes lahti alguses kinni visatud liivakotikese. Kõrgelt puuladvast rippuv köis tagab turvalisuse ja annab samas liikumisvabaduse pea kogu perimeetri ulatuses. Paratamatult meenub võrdlus mööda liaane liikuva Tarzaniga.

Mina istun samal ajal keset tühjust nagu kana õrrel. Ainult et õrt ei ole all. On kümme meetrit õhku.

Adrenaliiniküllane amet
Hanso viskab pilgu minu poole ja hüüab: «Adrenaliinilõhna on siiamaani tunda!» Proovin mõnitust leevendada: «Kas ütlete seda kõikidele õpilastele, keda esimest korda puu otsa toote?» Hanso naerab ja lükkab end võra küljest lahti, et siis juba teisest tüvest kinni haarata.

Alla tulles mängime läbi ühe arboristi põhilise kutseoskuse – partneri päästmise. Nimelt võib sellise töö juures palju juhtuda, jalakrambist kuni elektrišokini. Puu otsa minnakse alati kahekesi, sest kui midagi juhtuma peaks, saab sageli sind päästa vaid teise nööri otsas rippuv kaaslane. Hanso hiivab end mulle lähedale, kinnitab end karabiinidega minu külge ja libistab meid vaikselt maapinna poole. Kui tallad maad puudutavad, tunnen rõõmu turvalisest jalgealusest ning austust meeste ja naiste vastu, kes kümnete meetrite kõrgusel rippudes rasket tööd teevad.

Eestis on pealtnäha poisiliku, kuid tegelikult ülimalt vajaliku ja ohtliku ametiga tegelejaid veel vähe. Hanso viib aga pidevalt uusi huvilisi puu otsa, et õpetada neile adrenaliinist pakatavat puuarmastaja ametit.

Mis on arboristika?

Arboristid on puuhooldajad, kes tunnevad puittaimede liike ja nende ehitust-talitust ning kasvunõudeid ja oskavad puid nende erinevatel eluetappidel hooldada. Arborist tunneb ka puittaimede kahjustusi ning oskab kindlaks määrata puittaimede tervislikku seisundit ja hooldusvajadust. Ta suudab turvaliselt langetada puud ka piiratud ja ohtlikus ruumis ning vajaduse korral ilma tõstukita, tõustes ronimisvarustuse abil puu võrasse.