/nginx/o/2013/09/13/2363048t1h268e.jpg)
Nicaraguast NSV Liidu saatkonnast 1988. aasta juunis kiirkorras Karl Vaino asemele EKP juhiks lennutatud Vaino Väljase esimesed sammud kodumaal olid ettevaatlikud. Vihatud venestaja poolt pagendusse saadetuna oli ta naastes rahva seas küll populaarne, kuid temast ei õhkunud revolutsioonilist energiat. Pigem jäi mulje, justkui kobaks ta lambilülitit otsides käsikaudu pimeduses. Rahvas hakkas isegi rääkima, et Väljas põeb troopikast kaasa toodud ravimatut tõbe ja on väga haige.
Valges majas haaras pärast juhivahetust härjal sarvist hoopis ideoloogiasekretär Indrek Toome, üks Vaino kukutajatest. Ta hakkas Väljasele peale käima, et EKP peab kohe välja tulema eesti rahvale meelepärase uuendusprogrammiga. Selleks tuli kiiresti kokku kutsuda kongress, heita Vaino mehed üle parda ja moodustada uus, eestimeelne keskkomitee. Koos kompartei noorema nomenklatuuriga (Jaak Kaarma, Peeter Sookruus, Siim Kallas, Mikk Titma jt) koostas Toome juulis Väljasele isegi programmilise kõne, kuid juht lükkas selle vaikselt kalevi alla.
Pikk võõrsilolek oli muidugi üks Väljase vaoshoituse põhjus, kuid mitte ainus. Kui Toome ümber koondunud seltskond tajus hästi laulva revolutsiooni survet ja lähtus ennekõike rahva meeleoludest, siis Väljas oli üdini ustav Gorbatšovile ega riskinud teha midagi, mis võiks Gorbatšovi ärritada ja kahjustada.
/nginx/o/2019/03/25/11895150t1h2d30.jpg)