Nicaraguast NSV Liidu saatkonnast 1988. aasta juunis kiirkorras Karl Vaino asemele EKP juhiks lennutatud Vaino Väljase esimesed sammud kodumaal olid ettevaatlikud. Vihatud venestaja poolt pagendusse saadetuna oli ta naastes rahva seas küll populaarne, kuid temast ei õhkunud revolutsioonilist energiat. Pigem jäi mulje, justkui kobaks ta lambilülitit otsides käsikaudu pimeduses. Rahvas hakkas isegi rääkima, et Väljas põeb troopikast kaasa toodud ravimatut tõbe ja on väga haige.
Tellijale
Kalle Muuli: parteipesu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Valges majas haaras pärast juhivahetust härjal sarvist hoopis ideoloogiasekretär Indrek Toome, üks Vaino kukutajatest. Ta hakkas Väljasele peale käima, et EKP peab kohe välja tulema eesti rahvale meelepärase uuendusprogrammiga. Selleks tuli kiiresti kokku kutsuda kongress, heita Vaino mehed üle parda ja moodustada uus, eestimeelne keskkomitee. Koos kompartei noorema nomenklatuuriga (Jaak Kaarma, Peeter Sookruus, Siim Kallas, Mikk Titma jt) koostas Toome juulis Väljasele isegi programmilise kõne, kuid juht lükkas selle vaikselt kalevi alla.