/nginx/o/2014/01/07/2737386t1h5ea3.jpg)
/nginx/o/2009/12/27/288174t1h834b.jpg)
Filmiaasta 2009 on lõppenud ja paljud aastat käsitlevad kokkuvõttedki tehtud. Kuid üks lõppeva aastanumbri sisse kirjutatud mängufilm on filmisõbral veel vaatamata.
Tellijale
Esilinastub film hääbuvast maaelust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Täna esilinastub Rakvere teatri suures saalis režissöör Maiju Ingmani film «Päeva lõpus», mis on Urmas Lennuki samanimelise draamatüki (esietendus Rakvere teatris märtsis 2008) ekraniseering. Film lihtsast Eesti maaelust, tegevus toimub kevadel ja külade hääbumise aastal.
Soomlannast režissöör
Lühidalt sisust. Võlgades kirjanik Peteri (Velvo Väli) põgeneb väikelinnast kodukülla, lootuses müüa vanaisa pärandatud mets ja alustada kõike uuesti. Häda on aga selles, et vanaisa pärandus kuulub Peteri vennale Jakobile (Erik Ruus), kes pärast ärimaailmas läbipõlemist ennast lapsepõlvekoju sisse on seadnud.
Üksindusse vajunud Jakobi ei taha metsa müümisest kuuldagi. Kuid aeg hingab kuklasse ja võlgades kirjanik on valmis kõigeks. Tegemist tuleb teha kunagiste koolikaaslastega – fanaatilise maamehe Hannesega (Tarvo Sõmer), sügisest suletava väikekooli õpetaja Martaga (Liisa Aibel) ja igavese maailmaparandaja Tepoga (Toomas Suuman), kes võitluses tuleviku pärast on otsustanud lõpuni minna.
Filmi režissöör Maiju Ingman on tegelikult soomlanna, kes aga elanud, õppinud ja töötanud Eestis alates 1999. aastast, kui Tampere lähedalt Pirkanmaalt pärit tüdruk toonases Tallinna Pedagoogikaülikoolis filmiõpinguid alustas. «Päeva lõpus» on tema kolmas film ja teine täispikk mängufilm. Esimene täispikk linateos oli 2007. aasta sügisel esilinastunud «Mis iganes, Alakeksander!».
Miks otsustas soomlanna teha filmi hääbuvast Eesti maaelust? «Ühelt poolt on need teemad Eesti ühiskonnas praegu aktuaalsed – koolide sulgemised, valdade ühendamised, inimeste lahkumine maalt. Teiselt poolt on samad teemad aga Soome ühiskonnas juba viisteist aastat tagasi läbi tehtud, ent kui vaadata tänast päeva, siis jätkuvad need protsessid Soomeski endiselt,» räägib režissöör teda huvitanud teemast. Ta lisab, et teeks sama filmi võimaluse avanedes ka Soomes.
Urmas Lennuki lavatükk sai filmi tõukematerjaliks valitud mitmel põhjusel. Esiteks meeldis see Maiju Ingmanile nii väga, teiseks oli Lennuk suutnud välja joonistada väga huvitavad ja mitmeplaanilised karakterid. «Karakterid avanevad tasapisi, tegu ei ole filmiga, kus esimese viie minuti jooksul on kohe selge, kes on kes. Minu meelest jätkub siin pinget ja salapära kuni lõpuni,» seletab ta.
Kolmanda ja kindlasti mitte vähem olulise põhjusena mainib režissöör võimalust teha koostööd samade näitlejatega, kes ka teatriversioonis rolle etendasid. «Neil olid rollid käpas ja ei pidanud päris nullist alustama,» ütleb ta.
Film toob nüansid esile
Võrreldes teatritekstiga on filmis üht-teist välja jäetud, kuid üht-teist tänu filmimeediumi omapäradele ka lisandunud. «Film võimaldab asju ehk detailsemalt vaadata, võimalik on võtta suuri plaane, pilgud ja muud täpsed nüansid saab kergemini esile tuua,» arvab Maiju Ingman plusside kohta. Samas loodab ta, et teater nüüd teatriversiooni ka uuesti mängurepertuaari võtab, et inimestel oleks hea võrrelda.
Rääkides ajast, mil paljud asjad jäävad rahapuuduse tõttu tegemata, sai Ingman pea kahetunnise mängufilmi tehtud ilma eelarveta. «Kui oleks mõne tootjafirma palganud ja erinevatelt toetajatelt rahastust ootama jäänud, siis oleks film võib-olla üldse tegemata jäänud, huvi oleks kadunud,» räägib Ingman.
Küll oli Rakvere teatri direktor Joonas Tartu filmi ideest väga innustunud ning nüüd on film vaatamiseks olemas. «Ja ega raha pärast lugu jutustamata ei jäänud,» ütleb režissöör. «Võib-olla profile silmale on mõned vajakajäämised näha, aga tavainimene näeb korralikku lugu, kus ei ole lihtsalt positiivsed ja negatiivsed karakterid, vaid asju on võimalik vaadata mitme nurga alt.»
Maiju Ingman loodabki jõuda oma filmiga eelkõige väiksematesse kohtadesse, külakultuurimajadesse, et just maainimesel oleks võimalus linateost oma silmaga näha.