Tallinnas Kadriorus mererannas seisva Russalka mälestussamba autori, skulptor Amandus Adamsoni toateenija aitas enda teadmata luua legendi samanimelisest soomuslaevast.
Skulptor Amandus Adamsoni teenija aitas luua legendi soomuslaevast
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peamiselt vene rahvusest abiellujate seas populaarseks külastuskohaks kujunenud Russalka mälestussamba sai skulptor Adamson valmis 1902. aastal, kui hakkas lähenema laevahuku kümnes aastapäev.
Monumendi avamise puhul kirjutas kunstnik Ants Laikmaa: «Minu arvates on Tallinn omale mälestusmärgi saanud, mille peale mõni suurlinn kadedusega võib vaadata ja meister Adamson on selle loomisega oma nime äranägemata aegadeks auga Tallinna külge köitnud.»
Vähesed aga teavad, et taeva poole sirutava, risti hoidva inglikuju modelliks oli kuulsa skulptori Haapsalust pärit 17-aastane toateenija Juliana Rootsi, endise tuntud poliitiku ja praeguse saatejuhi Tiit Made vanaema.
Made mäletab hästi, kuidas ta Kadriorus elades koos vanaemaga aeg-ajalt ümbruskonnas jalutamas käis ning «Russalka» juurde jõudes näitas vanaema ikka, et see seal on tema.
«Minu silmale ei paistnud see ingel temaga muidugi üldse sarnane, sest käisime seal jalutamas kuskil neljakümnendate aastate lõpus,» rääkis Made Postimehele. «Adamsonile poseerides oli ta ju alles 17- või 18-aastane.»
Skulptori majapidamise eest hoolitsenud ning tal aeg-ajalt savi sõtkuda aidanud häbelik Juuli sattus ingli rolli juhuslikult. Kui Adamson otsis «Russalka» jaoks modelli, oli tema juurest palju noori neide läbi käinud, kuid ükski neist kuulsale kunstnikule ei sobinud ning ta pilk jäi peatuma Juulil.
«Siis ta oli öelnudki, et Juuli, tule seisa siia, ja sinna ta seisma jäigi,» meenutas Tiit Made. Nappides riietes tüdruk pidi tundide kaupa liikumatult ühe koha peal seisma ning hiljem vanaduses on ta meenutanud, et see oli väga väsitav.
Tiit Made teada oli tema vanaema tulemusega väga rahul. «Kui «Russalkast» mööda sõidan, tunnen alati vanaema manitsevat pilku, nagu tahaks ta öelda, et mida sa, poiss, jälle tegid,» rääkis ta. «Seda tundsin ma eriti sel ajal, kui veel poliitikuna töötasin.» (PM)