Tema sõnum on, et praegu ei olegi kõige suurem häda lastekodudel - palju keerulisem on neil, kes kodudes ja vanemad jäänud tööta.
«Viimastel aastatel on suured firmad toetanud rohkem suuri asutusi, et nad oleksid ka ise heateoga hästi pildil. Aga ka pisikesed asutused Võrus, Põlvas ja Rakveres vajavad abi, seetõttu oleme meie soovitanud Tallinnast ja Tartust välja minna abi pakkuma.»
Samas tõdes Palu, et abivajajaid on tulnud juurde, kuid sageli ei tulda ise abi paluma. «Praegu elatakse veel kuidagi vanadest varudest ära, aga arvan, et kevadel on madalseis ehk kõige räigemalt näha.»
Üldiselt pole heategevuskampaaniaid Unicef Eesti esindaja arvates vähemaks jäänud, aga rohkem on ühekordseid, mitte pikaajalisi abipakkumisi. «Rahvusvaheline kogemus samas näitab, et ühe korraga kasvõi miljoni krooni andmine ei päästa, vaid abivajajat tuleb muud moodi ka aidata.»
Punase Risti esinaine Riina Kabi on tähele pannud, et heategijate hulk pole muutunud, küll aga on tegijad vahetunud. On neid, kes aastaid oma müügist raha annetanud, kuid nüüd seda enam teha ei saa. «Firma võimalused peavad seda ikkagi lubama - võib-olla annetaksid raha enamad, kui kasum seda võimaldaks,» arutles Kabi.
«Meile saavad inimesed kogu aasta jooksul panga kaudu inimesed abivajajatele annetada, ja saadetisi ikka on - kes kannab tuhat eurot, kes sadade kaupa. Praegu on selliseid spontaanseid annetusi ehk tõesti vähem,» märkis Kabi.
Kabi tõi välja, et kergematel aegadel polnud tehtud annetused ka nii teravalt tuntavad, kui praegu. «Kui ajad on rasked, siis tunned selle väärtust enam. Kui headel aastatel on annetus olnud nii-öelda lisaboonus, siis raskel ajal on see tõesti hädavajalik.»
Punase Risti kogutud raha läheb peamiselt lastele ja sihitusega annetused on suunatud näiteks maakohtades elavatele üksikutele vanadele inimestele, kel pole lähedasi aitamas.
Kabigi leidis, et heategevus toimub Eestis pidevalt, eriti väiksemates piirkondades, kus inimesed üksteist tunnevad ja probleeme teavad. «Kasvõi käiakse teise eest poes või apteegis,» tõi ta näite.