Vitali Portnikov: ametnike riigis ei teki kunagi välispoliitikat

Vitali Portnikov Foto: CISSE NOORMETS

Leidub selliseid inimesi, kes ajavad meid hulluks juba sellega, et nad on olemas, rääkimata siis sellest, et nad sõidavad Venemaale. Võtame kas või Eesti presidendi Toomas Hendrik Ilvese: kehakas, alati naerusuine härra vanamoelise kikilipsuga, kes sõitis Hantõ-Mansiiskisse õpetama soome-ugri rahvaid ja nende armastatud vanemat venda. Selge ju, et selline inimene tekitab ärevust!

Seal ta siis on, astub tribüünile, ja mida me kuuleme vähegi viisaka keele asemel? Ingliskeelset kõnet! Eesti seltsimehed kinnitavad meile, et tekkis arusaamatus.

Et nende president tahtis pidada kõne eesti keeles, aga kongressi korraldajad teatasid Tallinna, et töökeeled on vene ja inglise keel. Et Eesti president vene keelt ei oska, pidigi ta kõnelema inglise keeles.

Aga selles asi ongi, kallid eesti seltsimehed.
Kui te poleks valinud oma presidendiks mingit ameeriklast, vaid normaalse inimese, ei oskaks ta mitte inglise keelt, vaid vene keelt, oleks pidanud kõne maha tavapärase aktsendiga, et me oleks saanud tema üle naerda, kuidas ta sõnu venitab, see kohmakas tšuhnaa, ja kõik oleks olnud imetore – kingsepp jäägu ikka oma liistude juurde. Aga kui Eesti president hakkab käituma nii, nagu oleks ta George Bush ise, siis haarab meid selline metsik raev, et lausa jõud lõpeb.

Ja kui me hakkame tema kõnet lugema, mida me siis veel näeme? Tegelikult ei näe midagi, sest ta püüab väga targalt kõnelda. Üks kõrgelennuline fraas lendab teise järel, ühest võrdlusest kasvab välja teine, lausa Günter Grass ise.

Aga me peame nägema seal kohta, kus liblikatiiva alt pistab pea välja Ameerika päritolu mitmetähenduslik eesti madu! Ja selle koha me muidugi ka leiame!

Nagu teada, võib liblika tiivalöök põhjustada orkaani. Soomeugrilased võivad kogu inimkonna hulgas olla tõesti tillukesed liblikad, kuid kogu inimühiskonna asi on vaadata, et need liblikad valel ajal ja vales kohas oma tiivalööke ei teeks. Selliseid, mis võivad saada saatuslikuks liblikatest palju suurematele.

Prantsuse keeles kirjutaval tšehhi kirjanikul Milan Kunderal on saksakeelse pealkirjaga essee «Die Weltliteratur», milles ta muu hulgas sedastab:
«Väikerahvaid ei erista suurtest mitte nende rahvaarvu kvantitatiivne kriteerium, vaid midagi sügavamat. Väikeste rahvaste jaoks pole eksisteerimine mitte iseenesestmõistetav, kaheldamatu tõsiasi, vaid alatine küsimus, kihlvedu, risk; nad on alati kaitsepositsioonil silmitsi Ajalooga, mis on nendest vägevam jõud, mis nendega ei arvesta, mis koguni ei pane neid tähele.»

Mis see siis selline on, küsin ma neilt, kes lugesid selle teksti läbi. Essee? Või üleskutse Venemaa lagundamiseks?

Selge see, et liblikatiiva alla peitunud madu ihaleb purustada Venemaa territoriaalse terviklikkuse, see on igale mõtlevale inimesele niigi selge. Aga mida ta sellega veel mõtles?

Teiselt poolt võib mõelda nii: ta on ju soomeugrilane, niisiis kutsus eralduma just soomeugrilasi. Aga kuidas nad peaksid üldse eralduma, kui nad on isegi omaenda rahvusvabariikides ja -ringkondades ammu ilmselges vähemuses ja emakeele edasikandjaid on nende seas veel vähem?

Aga me ei analüüsi muidugi võimalust, vaid kõnet. Ja mõistame, kui kuritahtlikud on ennast Eesti presidendiks surunud ameeriklase taotlused. Meie oleme nördinud, aga tema... Aga tema lubab endale saalist lahkuda parima – vene – kõne ajal, milles me tuletame talle meelde, kes peab keda õpetama.

Siis toimus mingi arusaamatus: Tallinna naasnud president tegi parlamendile ettepaneku tühistada hea tahte märgina preambul, mis lisati Venemaaga sõlmitud piirilepingu ratifitseerimise seadusele, seesama preambul, mis tekitas omal ajal Venemaa–Eesti suhetes kriisi ja pani Moskva loobuma lepingu ratifitseerimisest.

See oli ebapopulaarne samm: presidendiga ei ole nõus parlamendi esimees ega peaminister, teda kritiseeritakse igalt poolt.Nüüd tuleb siis vastata küsimusele, miks see Venemaa poliitikute silmis nii vastumeelne provokaator on nii ebajärjekindel.

Vastus on lihtne: Eesti president on tegelikult väga järjekindel. Ta sõitis Venemaale, et proovida parandada naabermaade suhteid. Sestap oli tema ettepanek, mille ta tegi pärast kohtumist Dmitri Medvedeviga, vastutustundliku ja tegelikkusega arvestava poliitiku samm.

Aga ühte ei suutnud Toomas Hendrik Ilves siiski mõista: ta külastas ametnike maad. Ametnikud aga erinevad poliitikutest selle poolest, et tegutsevad varem paikapandud plaani järgi.
Kui vaenlane ei anna alla, ta hävitatakse. Kui vaenlane esineb, laimatakse teda ja paljastatakse tema provokatiivse kõne salajane mõte.

Kui vaenlane teeb järeleandmisi, siis järelikult ta ehmus. Nüüd tuleb vaenlane lõplikult maha lüüa ja hävitada. See on selge, täpne ja hiilgav poliitika, isegi Talleyrandil valguksid rõõmupisarad silmi. Aga see, et ametnike riigis ei teki kunagi välispoliitikat ega normaalseid suhteid naabritega, on muidugi täielik jama. Sest kui aus olla, siis milleks Venemaale välispoliitika, kui tal on nafta?

Artikkel ilmus Vene veebiportaalis grani.ru. Avaldame autori loal.