Uus eelarve sai pillikeelena pingule

Foto: AFP / Scanpix

2010. aasta eelarve on linna üks keerulisimaid viimase 20 aasta jooksul, kuid abilinnapea Karin Jaanson on optimistlik ja laulaks laulu «Always look at the bright side of life».

Alustaks tõsise teemaga natuke vähem tõsiselt. Kui Tartu linna eelarve oleks loom, siis mis loom ta oleks?

(Naerab alustuseks.) Loomaga on teda väga raske võrrelda.

Selles mõttes on eelarve muidugi elav organism, et ta muutub igal aastal. Ja Eesti mõttes oleks ta kindlasti suur loom, sest Tartu on suuruselt Eesti teine linn, kuid mis loom ta täpselt olla võiks, seda ma ei tea (naerab ikka veel ja imestab küsimuse üle).

Hästi, lähme siis tõsisemate küsimustega edasi. Seda eelarvet on nimetatud kõikvõimalike nimedega, nagu näiteks säästueelarve, ellujäämiseelarve... Kuidas te ise äsja kinnitatud eelarvet nimetate?

Sellele eelarvele on keeruline nime panna.

Kui vaatame tegevuskulusid, siis on ta säästueelarve, kokkuhoiueelarve. Kui aga vaadata investeeringuid, siis on arengueelarve, sest euroraha võimaldab teha selliseid asju, mida me muidu nii raskel ajal ei teeks, nagu näiteks Ahhaa keskus.

Volikogu liige Olev Raju ütles, et see on Tartu kõige keerulisem eelarve viimase paarikümne aasta jooksul. Kas nõustute temaga?

Tegemist on ühe keerulisima eelarvega kindlasti.
Raha oli vähe ja tuli lähtuda sellest, et linn saaks normaalselt edasi tegutseda, et majad oleksid soojad, õpetajatele jätkuks palgaraha.

Kas õpetajatele jätkub palgaraha?

Jah, kuigi palgad vähenevad tõenäoliselt, sest nii palju, kui riik õpetajate palgaraha annab, nii palju saab linn palkadeks jagada.
Praegu me ise juurde maksta ei jõua.

Kui palju õpetajate palgad vähenevad?

Viimast rehkendust pole tehtud, aga mitte üle nelja protsendi.

Kui keeruline tuleb järgmine aasta koolidele?

Kõik on suhteline. Heade aegadega võrreldes tuleb järgmine aasta muidugi koolidele keerulisem. Aga kui inimestel on palgad olemas, küte, elekter ja muud hädavajalikud tingimused, siis peaks hakkama saama.

Milliseid kärpeid tegite kõige raskema südamega?

Palju tuli jooksevremondi kulutusi kärpida.

Ei saa öelda, et meie asutused, koolimajad või lasteaiad oleksid kõik heas korras. Neid oleks vaja ja mõnda isegi hädavajalik korda teha, aga praegu ei jätku raha.
Ka inimeste palgafondi kärpimine polnud lihtne otsus.

Raskel ajal, kui raha on vähe, on ühiskonnas hästi näha, mida väärtustatakse, mille jaoks leitakse raha, mille jaoks mitte. Millise sõnumi annab 2010. aasta eelarve selle kohta, mida Tartu linnajuhid väärtustavad?

See saadab sõnumi, et võimule on tema linn ja linna toimimine tähtis. Investeeringute pool näitab selgelt, et Tartul on tulevikku ja linna ootavad ees head ajad.

Aga kui detailsemalt rahapaigutusi vaadata, siis mida need näitavad?

Näitavad, et Tartu väärtustab peresid, lapsi ja elanike tervisekäitumist.

Kuidas see investeeringutes peegeldub?

Kas või needsamad 19 miljoni eest tehtavad kergliiklusteed annavad võimaluse kergelt ühest linna otsast teise jõuda. Samamoodi  on Ahhaa väga olulise tähendusega, kui me räägime teadmistepõhisest ühiskonnast, innovatsioonist ning laste huvi kasvatamisest teaduse vastu.

Samas aga opositsiooni ettepanekut toetada kooli minevaid lapsi tuhande krooniga te ei pooldanud. 

Tartu linnal on olnud ranitsatoetus kaks korda suuremas summas, kui opositsioon seda ette pani, aga see on mõeldud peredele, kus seda on tõesti vaja.

Lastetoetusel on ümberjagamise funktsioon: kõigilt võetakse mingi summa ja jagatakse ümber. Kui me arvame, et selliseid toetusi peaks rohkem olema, siis me peame olema valmis ka rohkem maksma. See on üleüldise maksudebati teema, kui palju solidaarsust ühiskond oma liikmetele pakub.

Viimase aastaga on lisandunud palju neid inimesi, kes on tõsistes raskustes, kaotanud töö, korteri... Kuidas linn reageerib suuremale nõudlusele sotsiaalsfääris?

Sotsiaalse kaitse valdkonnas on toetusi juurde tulnud viimaste aastatega ja linn on olnud aktiivne koos partneritega täiendavat raha taotlema.
Praeguse seisuga on 29,7 miljonit projektidele, mis mõeldud raskustes inimeste aitamiseks.

Kas sellest piisab? 

Me usume, et tuleme toime.

Silma hakkab ka, et teede ehituseks ei ole eelarves raha, sest selle aasta töid makstakse kinni järgmisel aastal. Mis meie linna teedest nii saab?

Väga midagi ei saa. Nad on nii, nagu nad on.
Remontideks on natuke raha olemas, auke lapitakse ja elementaarseid töid tehakse, aga mitte midagi märkimisväärset.

Siin on küsimus selles, et põhiosa investeeringutest on seotud eurorahaga ehk et linn kaasrahastab neid. Seetõttu jääb vaba raha otsustamiseks vähe.  

Linnapea on lubanud, et vaksal saab järgmise aasta esimesel poolaastal linnarahva käsutusse, aga eelarves ei ole selleks raha planeeritud. Kuidas te vaksali küsimuse lahendate?

Praegu ei ole lahendust ja seepärast ei ole seda ka eelarvesse planeeritud, sest erinevad lahendused maksavad erinevat hinda.

Kui lahendus saabub, kust te siis raha võtate?

Ega meil vaba raha rohkem pole kui reservfondis 11 miljonit ja seda ei saa kõike vaksali peale kulutada. See lahendus peab olema majanduslikult mõistlik.

Mis siis saab vaksalist? Kas linnapea suudab oma lubadust täita, et vaksal saab linnarahva käsutusse, või…

Ma saan aru, et linnapea on lubanud anda endast parima, et see nii juhtuks.

Tartu laenukoormus on lõhki, arvestades omavalitsustele seadusega lubatud laenumäära (kuni 60% kavandatud eelarvetuludest). Kas peaksime muretsema?

Ei pea. Lõhki läks limiit 0,8 protsendiga sellepärast, et meil oli koolimajade remondiks võetud Riigi Kinnisvaralt laen, mis ei pidanud linna laenukoormusesse minema. Selle aasta 1. jaanuarist aga riik muutis korda ja see läks laenukoormusesse sisse.

Kui süsteemi muudetud poleks, oleks meie laenukoormus olnud 53,3% ehk ka rasketes tingimustes normis.

Kuidas linn olemasolevate laenude teenidamisega hakkama saab?

Euribori langus on linna laenude teenindamise kulusid kõvasti vähendanud. Tagasimaksete osas me refinantseerime laene, teisisõnu maksame ühe laenu ära ja võtame teise peale. See on selleks, et hoida võla teenindamise kulud mõistlikul tasemel.

Opositsioon on võrrelnud linnajuhte krediitkaardiga perega, kes headel aegadel laristas ja nüüd on raskustes. Näitena toovad nad enamasti Lotte lasteaeda ja Vabaduse silda.   
Nad räägivad suurtest objektidest, mille puhul võib öelda, et kui oleksime ette näinud, et majandus nii järsult kukub ja riik omavalitsuste tuge oluliselt vähendab, siis oleksid need otsused olnud ehk teistsugused.

Samas ma ei ütleks, et me laristasime, sest me ei söönud raha ära. Me investeerisime linna keskkonda, kuigi mõne objekti puhul oleme seda teinud võib-olla kallimalt, kui oleks võinud teha.

Milliseid õppetunde on andnud majanduslangus linnale?

Võib-olla on see õppetund küll, et sellise maksukoormuse juures ei saa toredaid asju teha, vaid peab mõtlema praktiliselt.

Tuleb mõelda rohkem sellele, et asjal oleks praktiline funktsioon, mitte et ta veel tore ka oleks. Kuigi kui avalik sektor ka linnaruumi kaunidusele ei mõtle, siis tekib küsimus, kes siis sellele veel mõtlema peaks. 

Mida prognoosite, kuidas muutub eelarve kevadel? Kas on vaja veel kärpida?

Kui me praegu teaks, kas me oleksime pidanud suurema miinuse planeerima või  optimistlikumad olema, siis me oleksime seda teinud. See eelarve on selline, mis me praeguses seisus teame teha. Määramatust on palju.

Millal saabuvad Tartule paremad ajad?

Prognoosid ütlevad, et 2011 hakkab majandus kasvama. Kui majandus hakkab kasvama, siis inimeste kindlus suureneb ja tasapisi suurenevad ka Tartu tulud.

Samas, ka praegu ei tasu ainult negatiivsele keskenduda, sest see ei aita, kui lootus pä-
ris ära kaotada. Mulle meeldib laul «Always look at the bright side of life» (vaata alati elu helgemat poolt – toim.). Alati on kasulikum saame-hakkama-hoiak. 

Arvamus