Eestis 15 aastat tagasi toimunud võimupöördest, kui riigipartei kohaliku juhi kohalt lahkus Karl Vaino ja tema asemele tuli suursaadik Vaino Väljas, saaks kirjutada poliitilise thrilleri - selles on vandenõulased, mürgikarikas ja pistoda.
Vaino Väljase kaks mission impossible'it
«Ta oli Eesti kiire venestamise ja probleemidest mittearusaamise kehastus ning Mihhail Gorbatshovi perestroika pidur,» iseloomustab Vainot teatraal Jaak Allik, kes Ugala teatri kunstilise juhina lavastas 1988. aasta suve hakul koos Kalju Komissaroviga näitemängu «HEA ehk Hirmus Eesti Asi ehk Rahvarinne tegutseb».
Karl Vaino juhtis samal ajal kindlakäeliselt nõupidamisi «valges majas» - nii nimetati rahva seas EKP Keskkomitee hoonet Tallinna kesklinnas, kus praegu asub Eesti Vabariigi välisministeerium.
«Miks teie, seltsimehed, astute nii loiult vastu Rahvarindele?» nõudis Vaino alluvatelt mõõduka Rahvarinde järjest laieneva tiivaulatuse kärpimist.
Salamissioon Moskvas
Rahvakogunemistel lehvisid sinimustvalged lipud, siin-seal nõudsid tavalised kommunistid Vaino tagasiastumist, esimesi samme teinud rahvuslikud erakonnad rääkisid Vene armee väljaviimisest, Eesti riiklikust iseseisvusest ja Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollide avalikustamisest ning vanalinnapäevade järgsetel öölaulupidudel lauldi «Eestlane olen ja eestlaseks jään ».
«Nagu kassid tunnetavad maavärinat, nii sain ka mina aru, et midagi hakkab muutuma, keegi osanud vaid öelda, mis täpselt,» meenutab Enn-Arno Sillari, tollane kompartei Tallinna linnakomitee esimene sekretär. «Ja samal ajal: istud [EKP Keskkomitee] büroo istungil, kus kõik räägivad vene keeles, kuidas seitsmenda sõjatehase kollektiiv armastab Karl Vainot, kes ei mõistnud enam üldse, mis toimub.»
Sillarist sai üks, kes osales Vaino-vastases vandenõus. «Ma kartsin provokatsiooni, mis oleks Moskvale õigustus jõu kasutamiseks Eesti rahvaliikumiste vastu,» mäletab ta.
17. juuniks oli Rahvarinne Tallinna lauluväljakule kokku kutsunud suurmiitingu, näiliselt NLKP 19. konverentsi delegaatide teelesaatmiseks, tegelikult aga selleks, et anda EKP juhtkonnale ülivõimas surveetendus. Polnud kahtlust, et miitingul lehvivad Vaino tagandamist nõudvad ja tema aetud venestuspoliitikat kritiseerivad loosungid.
Võimalikku vägivalda kartis ka teine aktiivne vandenõulane, EKP Keskkomitee ideoloogiasekretär Indrek Toome, hilisem peaminister. «Meil oli neli muret: Vainoga kaotab EKP igasuguse mõju ühiskonnas, Vaino ebapopulaarsus võib tekitada vägivallaga lõppeva vastasseisu ja Vaino juhtimisel vastandub Eesti Gorbatshovi perestroikale ja Vaino ei nõustu kunagi Eestile suuremaid otsustamisõigusi taotlema,» loetles Toome läbisegi põhjusi, mis Vaino tuli 15 aastat tagasi tagandada.
Vaino tagandajate pistodaks sai KGB kohalik juht Karl Kortelainen, kes tegelikult pidanuks olema kompartei esimese sekretäri ustav kaaslane. «Vaino-vastaste meeleolude katel oli samahästi kui kaant maha viskamas, ühiskonnas tuli auru välja lasta ja üks võimalus selleks oli asendada Vaino eestilikuma inimesega,» mäletab meeleolusid julgeolekumajas Rein Sillar, kes kaks aastat hiljem tõusis Eesti NSV KGB viimaseks esimeheks.
Üllatuslikult toetas Vaino-vastast rinnet ka ka Georgi Aljoshin, Moskvast saadetud EKP Keskkomitee teine sekretär. Juuni esimestel päevadel pühendas Enn-Arno Sillari ta enda, Indrek Toome, Karl Kortelaineni, Ain Soidla (ministrite nõukogu aseesimees), Artur-Bernhard Upsi (EKP Keskkomitee põllumajandussekretär) ning Arder Väli, Hillar Elleri ja Tõnu Laagi (kompartei rajooni- või linnakomiteede juhid) Vaino-tagandamise plaanidesse, mis olid küpsenud mitmel nõupidamisel Tallinna täitevkomitee külalistemajas ja ministrite nõukogu residentsis. «Nõus,» ütles Aljoshin.
Liiduvabariigi komparteide esimest sekretäri vahetati ainult NLKP Keskkomitee Poliitbüroos. Kuidas saavutada poliitbüroo nõusolek? Enn-Arno Sillari teadis vastust.
Aastatel 1981-1984 oli ta töötanud NLKP Keskkomitees Jegor Ligatshovi alluvuses. Eesti laulva revolutsiooni ajaks oli Ligatshovist saanud Gorbatshovi kui parteijuhi lähim asetäitja. Sillari helistas Moskvasse Valeri Sharkovile, Ligatshovi abile ja palus kiiret kohtumist.
Aljoshin kirjutas Vaino selja taga alla komandeerimistunnistusele, mis lähetas Sillari Moskvasse ning 9. juuni õhtul tellis Sillari teed juba Moskva reisirongi vagunisaatjalt.
Järgmisel hommikul kell 11 sisenes ta Ligatshovi kabinetti. Selle peremees istus Lenini pildi all, laud täis ettekandeid ja analüüse Aserbaid˛aanile kuuluvast rahutust Mägi-Karabahhist, kus armeenlastest põhielanikud soovisid emamaaga taasühineda. Sekretär tõi teeklaasid ja kausi barankadega. «Palju mul aega on?» küsis Sillari. «Niipalju kui vaja,» ütles Ligatsov.
Nad rääkisid kaks ja pool tundi. Tund pärast vestluse algust helistas Ligatshov alluvatele: «Pange brigaad kokku, las sõidavad kohe Eestisse.»
Siis küsis Sillarilt: «Olgu, vahetame Vaino välja, aga kes saab esimeseks sekretäriks. Sina! Sind me tunneme.»
Sillari vaidles vastu: «Ei, need, kellega Eestis nõu pidasin, soovitavad Vaino Väljast, kes on praegu suursaadik Nicaraguas.» Ligatshovile oli see üllatuseks. Sillari põhjendas: Väljas on peaaegu 10 aastat Eestist ära olnud, tema vastasseis Karl Vainoga on üldteada ja Väljas saab perestroikale Eestis anda uue hoo.
Ligatshov tõstis elevandiluuvärvi massiivse telefonitoru. «Mihhail Sergejevitsh, me peame kohtuma.»
«Mihhail Sergejevitsh» oli Gorbatshov, NSV Liidu esimene mees, kes juhtis nii komparteid kui ka kogu riiki.
Otsiti järglast
Tagasi Tallinnas, tundis Sillari korraks külma tuult. Karl Vaino küsis möödaminnes: «Käisid Moskvas?» «Käisin,» vastas Sillari. Vaino rohkem ei pärinud, kuigi tema lähimad kaastöölised arvavad, et ta aimas eesseisvat ametivahetust.
«See mõte oli talle kergendus, sest ta tundis end Eestis juba liigsena,» ütles üks Vainot päev päeva järel saatnud inimene. «Aga ta kartis, et ametist mahavõtmine võib toimuda valusalt - kas läbi avaliku hukkamõistu või jäetakse ta edasi Eestisse vähetähtsale kohale.»
Vaino teadis, et 11. juunil saabus Eestisse ootamatult NLKP Keskkomitee brigaad. Seesama, kellel Ligatshov käskis teele asuda Sillariga peetud vestluse ajal. Moskvalased kohtusid nagu konveieril nii kompartei ametnikega kui ka loomingulise intelligentsiga.
«Minult küsiti, et kui Vaino jätkata ei saa, siis kes oleks talle parim järglane,» meenutab Hillar Eller, kompartei Hiiumaa rajoonikomitee juht. «Pakkusin - Väljas, Toome, Sillari.»
Üks Moskva külalistest palus ministrite nõukogu aseesimehelt Ain Soidlalt kirjalikku arvamust, miks Karl Vaino enam jätkata ei saa ja kes võiks teda asendada. Soidla lõpetas: Eestisse tuleb tuua Vaino Väljas.
12. juunil saabus NLKP Keskkomitee brigaadile aga ootamatu korraldus - tulge kohe Moskvasse tagasi.
15. juuni keskpäeval helises EKP Keskkomitee esimese sekretäri vastuvõturuumis, kus praegu istub Eesti välisministri sekretär, valitsusside telefon. «Moskvast lendas välja NLKP Keskkomitee sekretär Sljunkov, pardal on ka EKP Keskkomitee uus esimene sekretär, võtke lennuk vastu.»
Poolteist tundi hiljem maandus Vaino Väljas Tallinnas, järgmisel päeval sai temast riigipartei juht hoogustuva rahvusliku liikumisega Eestis.
Karl Vaino läks tööle Moskvasse ja pole pärast seda Eestis käinud.
Võimupööre 1988
Mai lõpp ja juuni algus - kompartei Tallinna linnakomitee juht Enn-Arno Sillari korraldab ridamisi kohtumisi, leidmaks liitlasi kompartei kohaliku esinumbri Karl Vaino tagandamise ideele, vähemalt ühe kohtumise korraldamises osaleb ka EKP Keskkomitee ideoloogiasekretär Indrek Toome.
Neljapäev, 9. juuni - Sillari sõidab õhtuse rongiga Tallinnast Moskvasse.
Reede, 10. juuni - Sillari selgitab NLKP Keskkomitee sekretärile Jegor Ligatshovile kaks ja pool tundi, miks tuleb EKP juhi ametist maha võtta Karl Vaino ja Vaino Väljas asemele panna.
Laupäev, 11. juuni - Tallinna saabub NLKP Keskkomitee brigaad, et saada kinnitust Karl Vaino vastaste meeleolude ulatusele.
Pühapäev, 12. juuni - moskvalased lahkuvad ootamatult Eestist.
Esmaspäev, 13. juuni - Nicaragua pealinnast Managuast lendavad Moskvasse NSV Liidu suursaadik Vaino Väljas ja Mai Väljas, et veeta Eestis kaheksanädalane nn troopikapuhkus.
Teisipäev, 14. juuni - ennelõunal otsustab NLKP Keskkomitee Poliitbüroo Karl Vaino mahavõtmise kasuks; pärastlõunal maandub Moskvas Vaino Väljas, lennuväljal ootab teda Mihhail Gorbatshovi esindaja, nad sõidavad Kremlisse, kus kell 18 teeb Gorbatshov Väljasele ettepaneku võtta vastu EKP esimese sekretäri amet.
Kolmapäev, 15. juuni - Väljas maandub pärastlõunal Tallinnas.
Neljapäev, 16. juuni - EKP Keskkomitee pleenum vormistab Karl Vaino tagandamise ja valib Väljase partei esimeseks sekretäriks.
/nginx/o/2013/09/05/2089189t1hc568.jpg)