Kukruse tuhamägi peidab endas gaasist tulekollet

Ida-Virumaal Tallinn-Narva maantee ääres kõrguvat Kukruse tuhamäge uurinud geoloogid leidsid, et see pole ka pärast 30 aastat tagasi toimunud tulekahju maha rahunenud.

Põlevkivijääkidest kunagi kokku kuhjatud 41 meetri kõrguse Kukruse mäe sees toimuvast põlemisprotsessist on räägitud juba aastakümneid, kuid alles eelmisel nädalal saadi sellele ka teaduslik kinnitus. Eesti-Norra ühist teadusprojekti vedava TTÜ geoloogiainstituudi teadurid puurisid mäkke kuni 30 meetri sügavuse augu, et teada saada, mis sinna ladustatud põlevkiviga edasi toimub.

Projekti vedav TTÜ geoloogiainstituudi vanemteadur Liidia Bitjukova kinnitas ajalehele Põhjarannik, et kunagi pikka aega põlenud mägi põleb seest veel edasi. Seepärast pakub see ka teadustööks kõige paremat ainest. «Oma teadustöös tahamegi selgitada, kuidas reageerivad põlevkivijäägid mägedesse ladustatult ning kui pikka aega nende lagunemine kestab,» rääkis ta.

Kukruse mäge puuritakse umbes 30 meetri kõrguselt, kuna seal on mägi lame ning puurida mugavam.

Kibehapukas gaas

Senine puurimine näitas, et esimesed kaheksa meetrit on paega segunenud põlevkivi säilinud endisel kujul, kuid sügavamal on väljapuuritu must. Puuraugust immitseb mäele omast kibehapukat gaasi, mis tuleneb sügaval mäe sees põlevatest põlevkivijääkidest.

Seda, kui kaua põlemis-protsess veel kestab ning kas see on kuidagi ka mäge vaatplatvormina kasutavatele inimestele ohtlik, pole enne tulemuste analüüsimist võimalik öelda. Kukruse mäe sees toimuvast on huvitatud ka Eesti Põlevkivi keskkonnajuht Kalmer Sokman, kes käis puurimistöid eelmisel nädala ka ise vaatamas. Sokmani sõnul pole praegu küll põhjust mäe ohtlikkusest rääkida, kuid ta märkis, et see seisukoht võib ka pärast uurimistulemuste selgumist muutuda.

«Ootan samuti uurimistulemusi, et saada informatsiooni mäes toimuvate protsesside kohta,» lausus ta. «Minu arvates ilmestavad sellised puistangud tööstuspiirkonna maastikku, aja jooksul muutuvad nad kõik roheliseks, ainult et autodega rallitajad rikuvad mägesid, sest nende kasvukiht taastub väga aeglaselt.»

Mitte ainult Kukruse

Eesti-Norra teadusprojekt ei puuduta ainult Kukruse mäge. Teadlased on puurinud mitmeid Ida-Virumaal paiknevaid tuha- ja koksi- ning rikastusjärgsete jääkide mägesid. Nii on proove veel võetud Narva elektrijaamade mägedelt, mitmelt kaevandusemäelt ning Viru Keemia Grupi koksimägedelt.

Bitjukova ütles, et tegemist on puhtalt teadustööga, mille puhul ehk otsest praktilist kasu polegi. Projektis osalevad Norra geoloogiatalitus ja Oslo ülikooli geoloogid olid sellest huvitatud seepärast, et neil niisuguseid mägesid pole. Tuhamägede uurimise projekti tulemused peaksid kaante vahele saama eelolevaks sügiseks.

Enam kui saja aasta pikkuse põlevkivikaevandamise tulemusena on Ida-Virumaale kerkinud 35 aherainepuistangut, mida rahvas kutsub tuhamägedeks. Kaheksa mäge on eri aegadel põlenud.

Kukruse kaevandus on Eesti põlevkivileiukoha vanim allmaakaevandus, kus hakati põlevkivi kaevandama 1916. aastal. 13 ruutkilomeetri suurusel alalt kaevati välja kokku 24,8 miljonit tonni põlevkivi. Kaevandus suleti 1967. aastal.

Suuremad põlengud Eesti kaevanduskäikudes

1967. aastal, pärast seda kui Kukruse kaevandus oli juba kinni pandud, süttis ootamatult aherainemägi ja tuli levis mööda hüljatud käike maa all edasi.

Mäe külje all üle tee asunud elumajad mattusid paksu suitsupilve ning mööda maanteed sõitvatel autojuhtidel oli raskusi läbi tossu tee jälgimisega.

Tookord põlema süttinud tehismäest tulev suits ja hais häirisid ümbruskonna elanike elu veel ka järgmised kolm aastat, kuni tulekahjule suudeti lõpuks piir panna.

Allmaapõlengu viimased ilmingud kadusid küll alles mitukümmend aastat hiljem, kuid kohalikud elanikud arvavad, et päriselt pole tuli mäe sees kustunud tänaseni. Näiteks kipub talviti lumi mäeveerudel ebatavaliselt sulama. Põlemisele viitab ka mäest väljuvast väiksest torust immitsev hapukas väävlihais ning mäeveeru lähedal laiuvad õlised laigud.

Kukruse pole ainus koht Eestis, kus on tuhamägi süttinud. Kolmekümnendate aastate lõpus põles näiteks ka Kiviõli tuhamägi, reostades Purtse jõge nii palju, et põlevkiviettevõte pidi maksma suure kahjutasu looduse reostamise eest.

Mägede põlemised jätkusid ka neljakümnendatel aastatel ning hiljemgi.

Veel üheksakümnendate aastate alguses elas tollane keemiakombinaat Kiviter üle mitu mäepõlengut, mis siiski suureks ei paisunud, sest põleng jõuti enne kustutada. (PM)