Maakera kõige külmemas paigas, Nõukogude polaarjaamas Vostok puhkenud tulekahju jättis rühma polaaruurijaid rohkem kui pooleks aastaks sooja ja valguseta - talvitujate hulgas oli ka eestlasest meteoroloog Vello Park.
Katastroof röövis talvitujatelt sooja ja valguse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See Antarktika uurimise ajaloo üks suurimaid katastroofe juhtus 1982. aastal ning seda polaarjaamas, mille venelased ehitasid 1957. aastal maailma kõige külmemasse kohta. Juba pärast avamist mõõdeti seal rohkem kui 80 miinuskraadi.
Vello Park oli 12. aprillil oma öise ülevaatuse lõpetanud ning paar tundi maganud, kui kuulis läbi une diiselelektrijaama valvemehhaaniku ärevat häält.
Tunni ajaga oli kogu elektrijaam tules. Hakati päästma elektrijaama kõrval asuvaid diislikütuse tsisterne, millele tõmmati peale lumiseid presente ja kühveldati lund. Tules sulas alumiinium, jämedad terastalad keerdusid ja paindusid nagu makaronid.
Tulekahjus hukkus elektrijaama ülem Aleksei Karpenko. Talvitujad jäid aga elektri ja soojata ning seda ajal, mil väljas oli sageli alla viiekümne miinuskraadi ja puhus jäine tuul.
Jaamast leiti vana ja väike diiselgeneraator, mis ühendati erikaabli abil raadiojaamaga ning samal õhtul võeti ühendust Mirnõiga. «Seisin sealsamas, kui jaama ülem Astahhov raadiotelefoniga suvesessiooni ülemale Maksutovile meie õnnetusest ja Aleksei Karpenko hukkumisest ette kandis. Maksutov hakkas teises otsas nutma. Nüüd oli meie olukord teada kõigis teistes Arktika jaamades ja ka «suurel maal».»
Raamatus «Nabakirjad» kirjutab Park, et nad seisid küsimuse ees, kas jääda Vostokki või mitte. Otsustati jääda. «Suurelt maalt» pakuti küll abi, kuid sellest keelduti.
Transpordilennuk Il-76 oli valmis õhku tõusma ning langevarjuga toitu ja avariigeneraatorid all heitma. Kuid polnud kindel, kas neid oleks pimedas leitud, algamas oli polaaröö.
Järgnes ellujäämiskursus keset jää- ja lumevälju. Süüdati väikesed ahjud, mis töötasid petrooleumiga. Tühjadest vedelgaasi balloonidest meisterdati lisaahjud.
Soojaga jaamas siiski kiidelda ei saanud. Ahjust eemal oli juba -5 kraadi, seina lähedal põrandal -10 kraadi, meteoroloogiajaamas langes temperatuur kogunisti -50 kraadini. Sellest hoolimata saatis Park neli korda ööpäevas ilmaandmed «suurele maale» ning igal õhtul kell 23.30 Moskva aja järgi andis raadiojaam Majak eetrisse saate «Meie planeedi ilm». «Ja et alati öeldi ka temperatuur Vostokis, tunnistas see kõigile, et me elame ja töötame.»
Kurnatud meestes tärkas lootus augusti lõpus, kui silmapiiri tagant nähti esimest korda päikesekiiri. Piinad lõppesid 23. novembril, kui traktorirong jõudis Vostokki. Toodi toitu, kütust ja võimsam generaator.
«Suured mehed rippusid üksteisel kaelas ja nutsid,» meenutab Park raamatus. Vostokis talvitumisel ilmutatud mehisuse eest autasustati mehi hiljem Tööpunalipu ordeniga, esimese eestlasest polaaruurijana ka Parki. (PM)