Sotsiaaldemokraatliku Erakonna tänaõhtune juhatus kutsub suure tõenäosusega kokku erakorralise üldkogu, kus otsustatakse ministreid riigireetmises süüdistanud Jüri Pihli saatus. Üldkogu kokkukutsumine on esimene samm juhi vahetamise poole. Pihli asemel võib partei etteotsa tõusta Indrek Saar.
Sotsiaaldemokraadid võivad uueks juhiks valida Indrek Saare
Sotsiaaldemokraatide siselist oli eile täis arusaamatuses ja imestunud liikmete kirju. Avaldati mõistmatust, miks nende esimees Pihl kaitsepolitseile esitatud avalduses kolme ministrit – reformierakondlasi Andrus Ansipit, Rein Langi ja Urmas Paeti – riigireetmises süüdistas, miks ta sellest erakonnas ei rääkinud ning andis segaseid selgitusi ka üleeile, skandaali üleskerkimise päeval, nii erakonnas kui ka avalikkuse ees.
Ka erakonna juhatuse liige, professor Marju Lauristin saatis eile öösel erakonna siselisti muret väljendava pöördumise. «Olen väga mures ja tõsises hämmingus,» alustas ta ning avaldas imestust selle üle, et kuigi juhatus kogunes alles möödunud pühapäeval, ei rääkinud Pihl seal oma avaldusest.
«See avaldus ei ole lihtsalt eraisiku valvsuseilming, see on tõsine poliitiline aktsioon. Opositsioonierakonna liidri süüdistus valitsusjuhile ja välisministrile riigireetmises diskrediteerib ju lõppkokkuvõttes Eesti riiki rahvusvahelise avalikkuse ees,» lisas Lauristin.
Lauristin nentis, et hoolimata erakonna kriitilisest hoiakust valitsuse sisepoliitilise tegevuse suhtes on Eesti riigi rahvusvaheline usaldusväärsus väärtus, mis peab seisma erakonnapoliitikast kõrgemal.
«Sellist äärmuslikku sammu ei tohi otsustada mitte esimees üksi, vaid erakonna juhatus. On täiesti ühemõtteliselt selge, et sellist kaalukat põhjust praegusel juhul ei olnud,» kirjutas Lauristin.
«Tegu oli esimehe personaalse otsusega, mille poliitilist kaalu ja tähendust nii riigi kui meie erakonna hea nime ja usaldusväärsuse seisukohalt ta ei tundu ise mõistvat,» leidis professor.
Lauristin pöördus seisukohaga erakonna poole, kuna ei saa täna kell 17 ülejäänud juhatusega Tallinnas erakorraliselt ühise laua taha istuda.
Enne õhtust suude puhtaks rääkimise hetke jäävad mitmed juhatuse liikmed sõnakehvaks. Ometi andis üks neist Postimehele vihje, milliseid erakonna põhikirja punkte võiks enne juhatust lugeda. Üheks neist on paragrahv 24 ja punkt 4, mis räägib üldkogu kokkukutsumisest.
«Volikogu on kohustatud üldkogu kokku kutsuma juhul, kui sellise ettepaneku teeb erakonna juhatus või seda nõuab vähemalt kolm piirkonda või vähemalt 1/10 erakonna liikmetest,» seisab põhikirjas.
Ning paragrahvi 41 punkt 4: «Kui esimees astub tagasi tervislikel või muudel põhjustel või ta ei saa pikaajaliselt täita esimehe ülesandeid, kinnitab volikogu juhatuse ettepanekul ühe aseesimeestest esimehe ülesannetesse kuni takistuse möödumiseni, kuid mitte kauemaks kui järjekordse üldkoguni.»
Sotsiaaldemokraatide aseesimehed on riigikogu liikmed Indrek Saar ja Peeter Kreitzberg ning Tallinna volikogu aseesimees Katrin Saks.
Kõige suurema häältearvuga valiti üldkogul erakonna aseesimeheks Saar. Seega on enam kui tõenäoline, et vähemalt ajutine juhtimine usaldatakse tema kätte.
Pihli kui juhi puhul räägitakse erakonnas kõige enam tema autoritaarsusest ja soovimatusest teiste arvamusi kuulata. Legendaarsed on tema ägestumised ja kompromissitus.
Avaliku sektori eetikakoodeksi autor, endine riigikogu liige Ivar Tallo leidis, et Pihl ilmselgelt ei tunneta poliitika omapära.
«Kui inimene on erakonna esimees, siis ei ole ta eraisik, kes võib soleerida oma avaldusega või siis hüpata püsti ja solvunult minema astuda,» ütles ta. «Riigikogus esindatud erakondade esimehed ei kuulu ainult endale, vaid nende elu kuulub paljuski nende erakondadele.»
Tallo leidis samas, et erakonna juhi kohal jätkamise suhtes peaks Pihl ise otsuse langetama.
SDE esimees, endine
siseminister ja kapo juht
Kui oleksin teadnud, et need andmed jõuavad avalikkuse ette ja saavad poliitilise võitluse tallermaaks, siis oleksin võib-olla mõnede nimede osas olnud ettevaatlikum. Kuid mina võtsin seda siiralt, et minu kohustus on uurimisasutust infomeerida antud asjaoludest iga nurga alt ja oma kahtlustest rääkida.
Arvasin, et minu teade pannakse viisaskandaali lekkimise uurimise materjalide sekka ning seda eraldi asjana menetlema ei hakata. Minu mõte oli ikkagi selles menetluses oma kahtlusi ja kõhklusi esitada, mitte tuua avalikkuse ette seda, mis muutub poliitiliseks kakluseks.
---------------------------------
SDE liige,
endine peaminister
Eilsed (üleeilsed – toim) uudised oli jahmatus, parlamentarismi raames nii juhtuda ei saaks, kuigi Jüri Pihl ise saab ilmselt aru, et patriootlikel kaalutlustel käitus nii. Poliitikute saatuse kaalumise esimene koht on siiski parlament.
Pidasin Pihli valimist erakonna esimeheks heaks sammuks, sest siseministrina suutis ta aastatepikkuse ja 1990. aastatel valitsenud suhteliselt suure rumaluse järel oma valdkonnas korra majja saada.
Siiski eeldanuks ma temalt suuremat küpsust erakondadevaheliste asjade talitamistes. Ta peab mõistma, et niisugused prohmakad on kasulik parandada taandumisega, aga niisuguseid märke ma veel ei ole näinud.
Ma ei oska veel öelda, kas Pihl võiks jätkata Tallinna abilinnapeana. Kohaliku tasandi peale ei ole ma isegi viitsinud veel mõelda, see oli ikkagi eksimus riigi tasandil.
---------------------------------
SDE liige, avaliku sektori eetikakoodeksi autor
Oma praeguse käitumisega naeruvääristas Pihl iseennast ja mul on selle üle kurb meel, sest ajakirjandus hävitab need avaliku elu tegelased, kes on end naeruvääristanud. Kui inimene eksib, siis võib ju vabandust paluda ja jõulurahu tingimustes ka andestatakse, aga poliitiku kõige suurem õudus on see, kui ta end naeruvääristab. Võtke kas või näitena Majoneesi-Kundla (riigikogu liige Jaan Kundla – toim).
Ma ei näinud probleeme selles, et Pihl ja sotsid Tallinnas Savisaarega kokku läksid. See oli poliitiline valik ja selle õigsust näitab aeg. Praegune juhtum on aga mingisugune isiklik arvete klaarimine ja see ei ole kindlasti adekvaatne käitumine erakonna esimehe poolt.
Kui erakond oma esimehe tõttu ei saa enam vabalt otsustada, missuguses koalitsioonis ta oma valijate huvisid paremini kaitsta saab, siis see erakond nõrgendab oma positsioone. Aga praegu ma ei kujuta ette, kuidas sotsid saaksid vajaduse korral Reformierakonnaga koostööd teha.